VAIMUDE RAAMAT
SISALDAB:
vaimude õpetuse hinge surematusest,
vaimude olemusest ja suhetest inimestega,
kõlbelistest seadustest, praegusest ja
tulevasest elust, inimkonna tulevikust,
nii nagu seda on õpetanud kõrgemad vaimud
paljude meediumide kaudu
Kogunud ja järjekorda seadnud
Allan Kardec
NEBADON
Originaali tiitel:
Le Livre des Espirits
Recueillis et mis en ordre
par Allan Kardec
Premier edition en 1857
Esimene trükk 2001
Teine trükk 2008
MÄRKUS. Käesolevas väljaandes on vastustele järgnevad
A. Kardeci kommentaarid avaldatud
osaliselt.
© Tõlge eesti keelde. OÜ Nebadon, 2001
ISBN 9985-852-19-2
Kirjastuse Nebadon raamatuid saab kõige
soodsamalt osta kodulehelt:
SISUKORD
ALLAN KARDEC . . . . . . . . . . . . . . . . 9
SISSEJUHATUS . . . . . . . . . . . . . . . . 12
EESSÕNA . . . . . . . . . . . . . . . . . . 39
I RAAMAT – ALGPÕHJUSED
1. PEATÜKK – JUMAL . . .
. . . . . . . . . . . 41
1. Jumal ja lõpmatus . . . . . . . . . . . . 41
2. Tõendused Jumala olemasolu kohta . . . . . . . 41
3. Jumala omadused . . . . . . . . . . . . 42
4. Panteism . . . . . . . . . . . . . . . 43
2. PEATÜKK – UNIVERSUMI ÜLDELEMENDID . . . . . . . . 44
1. Asjade algpõhjus . . . . . . . . . . . . 44
2. Vaim ja mateeria . . . . . . . . . . . . 44
3. Mateeria omadused. . . . . . . . . . . . 46
4. Maailmaruum . . . . . . . . . . . . . 47
3. PEATÜKK – LOOMINE. . .
. . . . . . . . . . . 48
1. Taevakehade moodustamine . . . . . . . . . 48
2. Elusolendite loomine . . . . . . . . . . 48
3. Maakera asustamine, Aadam . . . . . . . . . 49
4. Inimrasside erinevus . . . . . . . . . .
. 49
5. Maailmade mitmekesisus . . . . . . . . . . 50
6. Piibel ja sellekohane maailma loomine . . . . . . 50
4. PEATÜKK – ELUPRINTSIIP. . . . . . . . . . . . . 53
1. Organitega ja organiteta olevused . . . . . . . 53
2. Elu ja surm . . . . . . . . . . . . . . 54
3. Intellekt ja instinkt . . . . . . . . . . . . 54
II RAAMAT – VAIMUDE MAAILM
1. PEATÜKK – VAIMUD . . .
. . . . . . . . . . . 56
1. Vaimude päritolu ja olemus . . . . . . . . . 56
2. Algne ja normaalne maailm . . . . . . . . . 57
3. Vaimude kuju ja kõikjalolek . . . . . .
. . . 58
4. Vaimukate . . . . . . . . . . . . . . 58
5. Vaimude klassid. . . . . . . . . . . . . 59
6. Vaimne hierarhia . . . . . . . . . . . . 59
7. Vaimude arenemine. . . . . . . . . . . . 65
8. Inglid ja deemonid . . . . . . . . . . . . 67
2. PEATÜKK – VAIMUDE KEHASTUMINE . . . . . . . . . 70
1. Kehastumise eesmärk . . . . . . . . . . . 70
2. Hing . . . . . . . . . . . . . . . . 70
3. Materialism . . . . . . . . . . . . . . 73
3. PEATÜKK – TAGASIPÖÖRDUMINE KEHALISEST ELUST VAIMU
ELLU . . 76
1. Hing pärast surma, selle individuaalsus. Igavene elu . . 76
2. Hinge lahkumine kehast . . . . . . . . . . 77
3. Vaimu segane olek . . . . . . . . . . . . 79
4. PEATÜKK – EKSISTENTSIDE PALJUSUS . . . . . . . . . 81
1. Taaskehastumine . . . . . . . . . . . .
81
2. Taaskehastumise õiglus . . . . . . . . .
. 82
3. Kehastumine erinevates maailmades . . . . . . 82
4. Järkjärguline edasijõudmine . . . . . . . . . 86
5. Laste saatus pärast surma . . . . . . . . . . 88
6. Vaimude sugu . . . . . . . . . . . . . 88
7. Sugulus, sugulussidemed . . . . . . . . . . 88
8. Füüsiline ja kõlbeline sarnasused . . . . . . . 90
9. Kaasasündinud ideed . . . . . . . . . . . 91
5. PEATÜKK – MÕTTEID EKSISTENTSIDE PALJUSUSEST. . . . . . 93
6. PEATÜKK – VAIMU ELU . . . . . . . . . . . . .100
1. Rändavad vaimud . . . . . . . . . . . .100
2. Üleminekumaailmad . . . . . . . . . . .102
3. Vaimude tajud, tundmused ja kannatused . . . . .103
4. Teoreetiline uurimus vaimude tundmustest . . . .106
5. Katsumuste valik . . . . . . . . . . . .110
6. Hauatagused suhted . . . . . . . . . . .115
4 VAIMUDE RAAMAT
7. Sõbralikud ja vaenulikud suhted vaimude vahel . . . 117
Kokku määratud paarid . . . . . . .118
8. Mälestus kehalisest elust . . . . . . . . . .119
9. Pidustused surnute mälestuseks ja matusetseremooniad . 122
7. PEATÜKK – TAGASIPÖÖRDUMINE KEHALISSE ELLU . . . . . .125
1. Tagasipöördumise esimesed faasid . . . . . . .125
2. Hinge ühinemine kehaga. Abort . . . . . . . .127
3. Inimese kõlbelised ja intellektuaalsed võimed . . . . 129
4. Organismi mõju . . . . . . . . . . . . .130
5. Idiootsus ja hullumeelsus . . . . . . . . . .131
6. Lapsepõlv . . . . . . . . . . . . . .133
7. Maine sõprus ja vaen . . . . . . . . . . .135
8. Mineviku unustamine . . . . . . . . . . .136
8. PEATÜKK – HINGE VABANEMINE. . . . . . . . . . .140
1. Uni ja unenäod . . . . . . . . . . . . .140
2. Vaimsed külaskäigud elavate isikute juurde . . . . 143
3. Mõtte varjatud ülekandumine . . . . . . . . .144
4. Letargia, katalepsia, varjusurm . . . . . . . .145
5. Kuutõbi . . . . . . . . . . . . . . .146
6. Ekstaas . . . . . . . . . . . . . . .148
7. Kahekordne nägemine . . . . . . . . . . .149
8. Teoreetiline kokkuvõte kuutõvest, ekstaasist ja
kahekordsest nägemisest . . . . . . .151
9. PEATÜKK – VAIMUDE SEKKUMINE KEHALISSE MAAILMA . . . . 155
1. Vaimude tungimine meie mõtetesse . . . . . . .155
2. Vaimude varjatud mõju meie mõtetele ja tegevusele . . 155
3. Kurjast vaimust vaevatud . . . . . . . . . .158
4. Krampide all kannatajad ja ebatavalised võimed . . . 159
5. Vaimude kiindumus mõnedesse inimestesse . . . . 160
6. Kaitseinglid. Kaitsvad, tuttavad ja sõbralikud vaimud . 161
7. Eelaimused . . . . . . . . . . . . . .168
8. Vaimude mõju elujuhtumitele. . . . . . . . .169
9. Vaimude tegevus seoses loodusnähtustega . . . . . 172
10. Vaimud lahingute ajal . . . . . . . . . . .174
11. Lepingud . . . . . . . . . . . . . . .175
12. Okultsed võimed, talismanid, nõiad . .
. . . . .176
13. Õnnistamine ja needmine . . . . . . . . . .177
10. PEATÜKK – VAIMUDE TEGEVUS JA ÜLESANDED . . . . . .178
11. PEATÜKK – KOLM LOODUSRIIKI . . . . . . . . . .184
1. Mineraalid ja taimed . . . . . . . . . . .184
2. Loomad ja inimene . . . . . . . . . . . .185
3. Hingeränd . . . . . . . . . . . . . .190
III RAAMAT – KÕLBELISED SEADUSED
1. PEATÜKK – JUMALIK SEADUS EHK LOODUSSEADUS . . . . . .193
1. Loodusseadusele iseloomulikud jooned . . . . .193
2. Loodusseaduse tundmine . . . . . . . . . .194
3. Hea ja kuri . . . . . . . . . . . . . .196
4. Loodusseaduse jaotamine . . . . . . . . .199
2. PEATÜKK – I. JUMALAKUMMARDAMINE . . . . . . . .200
1. Jumalakummardamise eesmärk . . . . . . . .200
2. Väline jumalakummardamine. . . . . . . . .200
3. Mediteeriv elu . . . . . . . . . . . . .202
4. Palve . . . . . . . . . . . . . . . .202
5. Polüteism . . . . . . . . . . . . . .204
6. Ohverdamine . . . . . . . . . . . . .205
3. PEATÜKK – II.
TÖÖSEADUS . . . . . . . . . . . .208
1. Vajadus töö järele . . . . . . . . . . . .208
2. Töö piir ja puhkus . . . . . . . . . . . .209
4. PEATÜKK – III.
PALJUNEMISE SEADUS . . . . . . . . .210
1. Maakera rahvastik . . . . . . . . . . . .210
2. Rasside pärinemine ja täiustumine . . . . . . .210
3. Paljunemise takistused. . . . . . . . . . .211
4. Abielu ja vallalisus . . . . . . . . . . . .212
5. Polügaamia . . . . . . . . . . . . . .212
5. PEATÜKK – IV.
ENESEALALHOIU SEADUS . . . . . . . .213
1. Enesealalhoiu instinkt . . . . . . . . . . .213
2. Enesealalhoiu vahendid . . . . . . . . . .213
3. Maiste rikkuste nautimine . . . . . . . . . .215
4. Vajadused ja liialdused . . . . . . . . . .215
5. Vabatahtlikud loobumised ja lihasuretamine . . . .216
6. PEATÜKK – V. HÄVITAMISE SEADUS. . . . . . . . . .216
1. Vajalik ja liigne hävitamine . . . . . . . . .218
2. Hävitavad õnnetused . . . . . . . . . . .219
6 VAIMUDE RAAMAT
3. Sõjad . . . . . . . . . . . . . . .221
4. Inimeste tapmine . . . . . . . . . . . .221
5. Julmus . . . . . . . . . . . . . . .222
6. Duell . . . . . . . . . . . . . . .223
7. Surmanuhtlus . . . . . . . . . . . . .223
7. PEATÜKK – VI.
ÜHISKONNASEADUS . . . . . . . . .225
1. Ühiskondliku elu vajalikkus . . . . . . . . .225
2. Erakuelu ja vaikimistõotus . . . . . . . . .225
3. Perekonnasidemed . . . . . . . . . . . .226
8. PEATÜKK – VII.
PROGRESSI SEADUS . . . . . . . . .227
1. Loomulik olek . . . . . . . . . . . . .227
2. Progressi käik . . . . . . . . . . . . .227
3. Taandarenenud rahvad . . . . . . . . . . .229
4. Tsivilisatsioon . . . . . . . . . . . . .231
5. Inimlike seaduste areng . . . . . . . . . .232
6. Spiritismi mõju progressile . . . . . . . . .232
9. PEATÜKK –
VIII. VÕRDSUSE
SEADUS . . . . . . . . .234
1. Loomulik võrdsus . . . . . . . . . . . .234
2. Võimete erinevus . . . . . . . . . . . .234
3. Ühiskondlik ebavõrdsus . . . . . . . . . .234
4. Varanduslik ebavõrdsus . . . . . . . . . .235
5. Rikkuse ja vaesuse katsumused . . . . . . . .236
6. Mehe ja naise võrdõiguslikkus . . . . . . . .237
7. Võrdsus surma ees . . . . . . . . . . . .238
10. PEATÜKK – IX.
VABADUSE SEADUS . . . . . . . . .239
1. Loomulik vabadus . . . . . . . . . . . .239
2. Orjus . . . . . . . . . . . . . . . .239
3. Mõttevabadus . . . . . . . . . . . . .240
4. Südametunnistuse vabadus . . . . . . . . .241
5. Vaba tahe . . . . . . . . . . . . . . .242
6. Saatus . . . . . . . . . . . . . . .243
7. Tuleviku teadmine . . . . . . . . . . . .247
8. Teoreetiline kokkuvõte inimtegevuse ajenditest . . . 248
11. PEATÜKK – X. ÕIGLUSE, ARMASTUSE JA ARMU SEADUS . . . . 251
1. Õiglus ja loomulikud õigused . . . . . . . . .251
2. Omandiõigus ja vargus. . . . . . . . . . .252
3. Kaastunne ja ligimesearmastus . . . . . . . .253
4. Ema- ja pojaarmastus . . . . . . . . . . .255
12. PEATÜKK – KÕLBELINE TÄIUSLIKKUS . . . . . . . . .256
1. Voorused ja pahed . . . . . . . . . . . .256
2. Kired . . . . . . . . . . . . . . .260
3. Egoism . . . . . . . . . . . . . . .261
4. Voorusliku inimese iseloomujooned . . . . . . .264
5. Enese tundmine . . . . . . . . . . . . .264
IV RAAMAT – LOOTUSED JA LOHUTUSED
1. PEATÜKK – MAISED KANNATUSED JA RÕÕMUD . . . . . . .267
1. Suhteline õnn ja õnnetus . . . . . . . . . .267
2. Armastatud isikute kaotus . . . . . . . . . .271
3. Pettumused, tänamatus, katkestatud südamesidemed . . 272
4. Vastumeelsed ühinemised . . . . . . . . . .273
5. Surmahirm . . . . . . . . . . . . . .274
6. Elutüdimus ja enesetapp . . . . . . . . . .275
2. PEATÜKK – TULEVASED KANNATUSED JA RÕÕMUD . . . . . .280
1. Olematus ja tulevane elu . . . . . . . . . .280
2. Eelaimused tulevastest kannatustest ja rõõmudest . . 281
3. Jumala osavõtt karistamisest ja hüvitamisest . . . .281
4. Tulevaste kannatuste ja rõõmude olemus . . . . .282
5. Maised kannatused . . . . . . . . . . . .288
6. Süü lunastamine ja kahetsus . . . . . . . . .290
7. Tulevaste kannatuste kestus . . . . . . . . .292
8. Keha ülestõusmine . . . . . . . . . . . .298
9. Paradiis, põrgu ja puhastustuli . . . . . . . .299
LÕPPSÕNA . . .
. . . . . . . . . . . . . .303
Allan Kardec
(1804 – 1869)
Hippolyte-Leon Rivail,
keda rohkem tuntakse Allan Kardeci nime
all, sündis Lyonis 4. oktoobril 1804. a. Ta isa, samuti ka vanaisa
oli
olnud advokaat, ülla iseloomuga ja lugupeetud; tema ema oli
tähelepanuväärselt ilus, mitmekülgselt haritud ning lahke ja jäi
pojale
sügava ja austava kiindumuse objektiks kogu eluajal.
Juba väga noorena tundis ta huvi teaduse ja filosoofia vastu. Ta
õppis Pestalozzi ülikoolis Yverdunis, Ðveitsis, ja oli selle kooli kuulsa
haritlase silmapaistvamaid õpilasi ning tema õpetamismeetodite
innukas
propageerija. Juba 14-aastaselt õpetas ta oma kaaslastele seda,
mida ta järk-järgult oma õpetajatelt omandas.
Tal tekkis varakult harjumuse uurimistööks ning mõttevabaduseks.
Pärast õpingute lõpetamist pöördus ta Lyoni tagasi, kavatses
pühenduda
õigusteadusele, kuid leidnud eest religioosse sallimatuse keskkonna
siirdus ta Pariisi. Lyonis valitses katoliiklik vaim, kuid Kardec oli
saanud hariduse protestantismi vaimus.
1828. a omandas ta Pariisis heal järjel oleva poeglastekooli
ja pühendas
end õpetajatööle. Ta oli paljude akadeemiate liige, nende seas ka
Arrase Kuningliku Akadeemia. Aastatel 1835–1840
andis ta oma
kodus tasulisi kursusi füüsika, keemia, anatoomia, astronoomia jm
aladel. Enne pühendumist spiritismi uurimisele tegeles Kardec seega
paljude erialadega ning andis nende kohta kõige erinevamaid teoseid
välja.
Need loengud, mida ta läbi viis kümme aastat, olid väga edukad,
neid käis kuulamas üle viiesaja inimese ühiskonna kõigist kihtidest.
Rida aastaid oli Kardec Pariisi
Frenoloogilise Ühingu sekretäriks,
pühendades palju aega kuutõve, transi, selgeltnägemise ja mitmete
muude nähtuste praktilisele uurimisele.
1850-ndate aastate paiku hakati Euroopas tähelepanu pöörama psühhokineetilistele
nähtustele (nn laualiigutamine). Kardec
taipas taoliste
nähtuste tegelikku olemust kui tõendit nähtamatu ja nähtava maailma
ühtsusest. Tema sõbral oli kaks tütart, kel oli meediumivõimeid.
Need olid lõbusad, elavad, armastusväärsed tüdrukud, kes armastasid
seltskonda ja lõbustusi, kuid said koos istudes ka teateid “teispoolsusest”
vastavalt endi loomusele. Kuid kõigi üllatuseks omandasid nood
läkitused Kardeci kohalolekul tõsise sisu
ja tema küsimuste peale vastati,
et kõrgemad vaimud on ilmunud, et meediumide kaudu spetsiaalselt
talle edasi anda informatsiooni. See pidi jätkuma, et Kardec
saaks täita tähtsa religioosse ülesande.
Vestlused meediumide vahendusel nähtamatute arukate olenditega
muutsid täiesti tema ideid ja veendumusi.
Ta otsustas need kõnelused raamatuna välja anda. Talle öeldi, et
teos peab kandma pealkirja “Vaimude raamat”, kuna see on vaimude
ja mitte tema töö, ning selle avaldamisel peab ta kasutama mitte oma
nime – Rivail – mida ta oli kasutanud oma
varasemate pedagoogilise
sisuga teoste puhul, vaid vaimude poolt soovitatud nime Allan
Kardec.*
Ilmunud raamatu müük läks suure eduga. Varsti pärast seda asutas
ta Psühholoogiliste Uuringute Pariisi Ühingu, mille presidendiks ta
oli surmani. Selle liikmed kogunesid iga reede õhtul tema majja, et
kirjutavate meediumide kaudu vaimudelt juhatust saada. Kardec asutas
ja andis ka välja ajakirja psühholoogiliste uuringute üle “La Revue
Spirite”. Taolisi ühinguid tekkis kiiresti üle
kogu maailma.
Määratul hulgal vaimseid teateid, unikaalseid nii oma kvantiteedi
kui mitmekesisuse poolest, sattus Kardeci
kätte. Ta uuris, süstematiseeris
ja võrdles neid väsimatu hoole ning andumusega viisteist
aastat. Materjalidest, mis talle sel viisil kogunesid üle kogu
maailma,
koostas ta laiendatud “Vaimude raamatu” mida tunnustatakse
spiritistliku filosoofia
peateosena. 18. aprillil 1857. aastal ilmus
“Vaimude raamatu” esimene väljaanne, mis oli tema esimene töö
spiritismi kohta. Sellele järgnesid: “Meediumide raamat” 1861.
aasta jaanuaris, “Evangeelium spiritismi järgi” 1864. aasta aprillis,
“Taevas ja põrgu” ehk “Jumala õiglus spiritismi järgi” 1865. aasta
augustis,
“Loomine, imeteod ja ettekuulutused” 1868. aasta jaanuaris jt.
Allan Kardec ise ei olnud meedium ning pidi
seetõttu kasutama
teiste meediumide võimeid informatsiooni saamiseks vaimudelt.
Välimuselt
meenutas Kardec pigem sakslast kui
prantslast; tugev kehaehitus,
suur pea, ilmekad näojooned, hallid selged silmad. Energiline ja
visa, rahulik ja ettevaatlik, kaine peaaegu külmuseni, loomult
skeptiline,
loogiliselt juurdleja ning silmapaistvalt praktiline mõttes ja teos
oli ta võrdselt vaba nii müstitsismist kui vaimustusest.
*Ema sugukonnast pärit iidne bretooni nimi.
Ilma auahnuseta, ükskõikne toreduse ja välise hiilguse vastu, omas
ta tagasihoidliku sissetuleku õpetamisest ning oma raamatute müügist.
Saadud summad võimaldasid täielikult pühenduda spiritistliku
liikumise
arendamisele. Kardec ei külastanud kedagi
väljaspool väikest
lähedaste sõprade ringi ja lahkus Pariisist õige harva.
Ta kõneviis oli aeglane ja kaalukas, tagasihoidlik, kuid mitte ilma
rahuliku väärikuseta, ta võttis lahkelt vastu loendamatuid külalisi
maailma
igast nurgast, kes tulid, et mõtteid vahetada, küsimusi ja raskusi
arutada, informatsiooni saada. Ta ei teinud ühtki järeldust ilma
pikema
vaatluseta; hoolika uurimise teel tuletas ta seadused, millele
alluvad
spiritistlikud nähtused. Ta
tõestas, et ei esine mitte üleloomulikke
nähtusi, vaid et tegemist on looduses tõeliselt olemasolevate
nähetega.
1869. aasta algul kavandas Kardec uue spiritistliku organisatsiooni
põhialused, milline jätkas tegevust pärast tema surma. Talle polnud
määratud näha oma projekti teostumist. Olles aastaid kannatanud
südamehaiguse
all, suri ta 31. märtsil samal aastal südameataki tagajärjel.
Ta keha on maetud Montmartre’i kalmistule.
On võimatu täpselt öelda, kui palju on praegu maailmas spiritualiste,
kuid arvatavasti on neid mitmeid miljoneid. Vastavaid ajakirju
eri maades on juba üle neljakümne. Allan Kardeci
vaated, tema poolt
levitatud vaimsed tõed on aluseks usu uuele arengule, mida ennustas
Kristus – paljude asjade avaldamisele, mida on hoitud saladuses...
SISSEJUHATUS VAIMUDE ÕPETUSELE
I
Vältimaks segadust paljude mõistete
väljendamisel täpsete terminitega,
on selguse huvides väljendada uusi asju uute
sõnadega. Sõnadel
vaimne, spiritualist, spiritualism, spiritualistlik, spirituaalne on
täpselt
defineeritud tähendus. Nendele sõnadele uute
tähenduste omistamine selleks,
et neid kohandada õpetusega vaimudest tähendaks
veelgi suurendada
põhjusi, mis annavad alust kahtlusteks.
Spiritualism on materialismi
eitamine; kes usub, et temas on midagi peale
mateeria, see on spiritualist.
Kuid sellest ei järeldu, et ta usub vaimude
olemasolu ja
nende suhtlemist
nähtava maailmaga. Sõnade vaimne
ja spiritualism asemel kasutame sama
mõtte väljendamiseks sõnu spirituaalne,
spiritist, spiritism ja spiritistlik,
mille väline vorm on neile sarnane. Seetõttu on
nad täiesti arusaadavad ja
sõna spiritualism säilitab
oma õige ja täpse tähenduse. Seega me ütleme,
et spiritismi doktriini põhialus on suhtlemine
materiaalse maailma ja
vaimude nähtamatu maailma elanike vahel. Spiritistid
on spiritismi poolehoidjad.
Vaimude raamat sisaldab erilise, vaimude
õpetuse, mis on seotud
üldise vaimse õpetusega, olles selle üks haru.
Seepärast võib seda nimetada
üldise vaimse filosoofia osaks.
II
On veel üks sõna, millest meil on samuti vaja õigesti
aru saada. See
kuulub kõlblusõpetuse juurde ja täpselt
defineerimata tähenduse tõttu
põhjustanud arvukaid vaidlusi. See sõna on hing.
Arvamuste lahkuminek
hinge olemusest tuleneb erinevast tähendusest,
mis sellele sõnale
omistatakse. Kui keel oleks täiuslik ja igale
mõttele vastaks täpselt mingi
sõna, oleksid välistatud paljud vaidlused ning
kõik mõistaksid üksteist.
Mõnede inimeste arvates on hing orgaanilise,
kehalise elu printsiip, mis ei
saa eksisteerida omaette ning kaob koos eluga,
järelikult on see puhas materialism.
Nad ütlevad, et lõhutud instrumendil, mis ei ole
enam võimeline häält
tegema, ei ole hinge. Selle arvamuse järgi on
hing mõju, mitte põhjus.
Teised usuvad, et hing on intellektiprintsiip,
universaalne mõju, millest
iga olend ammutab oma osa. Nende arvates
eksisteerib kogu universumis
üksainus hing, mille osaks on kõik intellektiga
olendid nende eluajal;
kõik need osad tulevad pärast surma tagasi ühise
allika juurde, segunedes
tervikuga, nii nagu jõed ja ojad voolavad merre,
millest nad alguse on
saanud. See arvamus erineb eelmisest selle
poolest, et ta tunnistab veel
millegi olemasolu peale mateeria ja millegi
säilimist pärast surma. See
aga tähendaks rohkem või vähem kõige kadumist,
sest ilma individuaalsuseta
ei tunnetaks me end enam. Selle arusaama
kohaselt oleks Jumal
universaalne hing ja kõik elav oleks osa
jumalikust Olendist. See on veidi
muudetud kujul panteism.
Väidetakse ka, et hing on midagi kõlbelist,
mateeriast erinevat ja sõltumatut,
mis säilitab oma individuaalsuse pärast surma.
See on üldlevinud
arvamus, sest ühe või teise nime all on mõte
sellest olevusest, mis
elab pärast surma, levinud kõigi rahvaste
juures, olenemata nende tsiviliseerituse
astmest ja haridusest. Õpetus, mille kohaselt
hing on põhjus ja
mitte tagajärg, on spiritualistlik õpetus.
Jättes kõrvale nende vaadete analüüsi ja pidades
silmas vaid küsimuse
keelelist külge, märkame, et sõna hing
kolm tähendust moodustavad
kolm erinevat ideed, millest igaüks vajaks
omaette sõna. See on kolme
tähendusega sõna, mida inimesel tuleb mõista oma
vaatepunktist lähtudes.
Raskus seisneb keeles, mis sisaldab kolme mõiste
väljendamiseks üheainsa
sõna. Et segadust likvideerida, tuleks piirata
sõna hing tähendust ühega
neist kolmest mõistest. Valik ei ole tähtis;
kogu küsimus on üksteisemõistmises,
pelgalt inimestevahelises
asjas. Meile näib loogilisim arvestada
selle sõna kõige lihtsama tähendusega ja
sellepärast nimetame HINGEKS
mittemateriaalset ja individuaalset olendit, kes
elab meis ning elab kauem
meie kehast. Isegi kui seda ei
eksisteeriks või kui see oleks vaid ettekujutus,
oleks meil vaja sõna selle olendi nimetamiseks.
Eraldi sõnade puudumise tõttu kahe ülejäänud
tähenduse väljendamiseks
nimetame materiaalse, orgaanilise elu printsiipi
eluprintsiibiks.
Olgu selle päritolu missugune tahes, on see
omane kõigile elavatele olevustele
taimedest inimeseni. Et võib olla elu ilma
mõtlemisvõimeta, siis
on eluprintsiip eraldiseisev ning sõltumatu.
Mõiste elujõud ei väljendaks
sama tähendust. Ühed arvavad, et eluprintsiip
on mateeria omadus, mis
avaldab mõju siis, kui mateeria on mingis
erilises seisukorras; teised – ja
see on enamlevinud idee –, et see seisneb mingis
erilises, kogu universumit
hõlmavas väljas, millest iga olend ammutab ja
assimileerib oma
eluajal teatava osa, nii nagu me näeme inertseid
kehi valgust imavat. See
oleks siis mingi elufluidum, mis ei erineks
elektrilisest loom-fluidumist,
nimetatuna ka magnetfluidumiks, närvifluidumiks
vms.
Olgu kuidas on, aga eksisteerib üks fakt, mida
ei saa eitada, kuna see
on vaatluse tulemus. Ja nimelt, et organitega
olendid omavad mingit jõudu,
mis sünnitab nähtust, mida nimetame eluks; et
materiaalne elu on ühine
kõigile organitega olevustele ega sõltu
intellektist või mõttest; et intellekt
ja mõtlemine on kindlate organitega liikide
võimed. Ja lõpuks, et üks
organitega liikidest, mis on varustatud
intellekti ja mõtlemisega, nimelt
inimene, omab erilise kõlbelise
tunde, mis tõstab ta kõrgemale kõikidest
teistest.
On arusaadav, et sõna hing
ei sobi kokku materialismi ega panteismiga.
Spiritualist mõistab täiesti hinge ükskõik
millises tähenduses ilma, et
see teeks kahju tema arusaamisele
mittemateriaalsest individualiteediga
olevusest, kellele ta annab teise nime. See sõna
ei väljenda seega mingit
absoluutset arvamust, see on nagu muutliku
loomuga inimene, keda igaüks
mõistku vastavalt oma arusaamisele ilma, et see
peaks tekitama vaidlusi.
Segaduse kõrvaldamiseks (isegi kui kasutada sõna
hing kõigis kolmes
tähenduses) tuleks juurde lisada mingi teine
sõna, mis selgitaks
seisukohta, mille alusel mingit asja vaadeldakse
või missuguses tähenduses
sõna kasutatakse. See oleks siis üldine sõna,
mis väljendaks koos
materiaalse eluprintsiibiga veel intellektuaalse
ja kõlbelise elu printsiipe
ning mille tähendused erineksid lisanditest
olenevalt nii, nagu näiteks gaasid
erinevad üksteisest sõna osa poolest: vesinik, hapnik,
lämmastik jne.
Oleks vist kõige parem öelda eluhing,
väljendamaks materiaalse elu
printsiipi; intellektuaalne hing väljendamaks
intellektiprintsiipi; vaimne
hing väljendamaks meie
individuaalsuse põhimõtet pärast meie surma.
Nagu näha, on kõik vaid sõna küsimus, kuid see
on üksteise mõistmiseks
väga tähtis. Sellest vaatepunktist on eluhing
omane kõigile organeid omavatele
olevustele (taimedele, loomadele ja inimestele);
intellektuaalne hing
loomadele ja inimestele ning vaimne hing ainult
inimesele.
Me uskusime selles küsimuses selguse olevat
vajaliku seda enam, et
spiritismi õpetus eeldab mingi mateeriast
sõltumatu ja kehast kauem elava
olendi eksisteerimist meis. Kuna me kasutame
selles teoses sageli sõna
hing, siis oli tähtis selgeks
teha tähendus, mida me sellele omistame, et ei
oleks valestimõistmist.
Nüüd jõuame ettevalmistava sissejuhatuse peamise
osa juurde.
III
Nagu iga uus asi, omab spiritismi õpetus nii
pooldajaid kui ka vastaseid.
Proovime vastata viimaste mõnele vastuväitele,
pannes proovile
motiivide väärtuse, millele nad toetuvad. Siiski
ei ole me nii jultunud, et
loodaksime kõiki veenda, sest paljud usuvad, et
valgus paistab vaid neile.
Pöördume heatahtlike, eelarvamusteta inimeste
poole, kes kõigi kiuste
on muutumatu arusaamisega, kuid igatsevad
siiralt õpetust. Tõestame
neile, et spiritismi õpetuse vastaste suur hulk
tuleneb mittetäieliku vaatluse
ning liiga kiire ja mõtlematu otsustamise
tagajärgedest.
Meenutagem kõigepealt lühidalt kasvavat nähtuste
hulka, millest tuleneb
see õpetus.
Esimene tähelepandud
fakt oli paljude asjade liikumine. Seda nimetati
tavaliselt pöörlevateks laudadeks või
laudade tantsuks. Näib, et seda nähtust
märgati kõigepealt Ameerikas. Õigemini, see
ilmnes üha enam igas
piirkonnas, sest ajalugu tõendab, et see leidis
aset juba iidsel ajal ja ilmnes
imelikes olukordades, ilma nähtava põhjuseta
tekkinud ebatavalises
müras ja koputustes. Sealt levis see kiiresti
üle kogu Euroopa ja muu
maailma. Algul võeti seda vastu suure umbusuga,
kuid paljud eksperimendid
kaotasid peatselt kahtlused selle nähtuse
tõelisuse suhtes.
Juhul, kui see nähtus piirduks materiaalsete
objektide liikumisega,
võiks seda selgitada puhtfüüsikaliste
põhjustega. Oleme veel liiga rumalad,
et tunda looduse varjatud mõjusid või ka meile
juba tuntud nähtuste
eriomadusi. Meie igapäevane elekter sisaldab,
muide, hulgaliselt omadusi,
mis on olemas ka inimesel ning näib olevat
ettemääratud, et see muutub
teadusele uueks valguseks. Ei ole järelikult
võimatu, et elekter, teatavas
olukorras muudetuna (või ka mõni muu tundmatu
tegur), võiks olla nende
liikumiste põhjustaja. Paljude inimeste
koosviibimine, mis näib tugevdavat
teovõimet, justkui toetaks teooriat, mille
kohaselt inimeste hulka
vaadeldakse kui suurt hulka magneteid, mille
potentsiaal oleks proportsioonis
elementide arvuga.
Ringliikumine ei ole midagi erakordset, sest
seda on kõikjal looduses.
Kõik tähed ringlevad, selles tahetakse näha
universumi üldise liikumisvormi
vähemat koopiat ehk täpsemalt öeldes,
mingisugune tundmatu
faktor võis mõjutada neid väikesi objekte teatud
tingimustel energiaga,
mis võis olla sarnane maailmu tõukavale
energiale.
Aga see liikumine ei olnud alati ringikujuline;
tihti oli see ebakorrapärane
ja täiesti ebaregulaarne; objekt allus
vapustustele, ümberpaiskamistele
ja vedamisele mistahes suunas kõigi
staatikaseaduste vastaselt,
tõusis põrandalt ning teda hoiti millegi poolt
õhus. Neis faktides ei ole
midagi, mida ei saaks selgitada nähtamatute
füüsiliste tegurite mõjuga.
Kas me ei näe, et elekter purustab ehitisi,
juurib puid kauge maa tagant,
muudab ja liigutab raskeid kehi?
Veider müra ja praksatused – juhul kui
tunnistatakse, et see ei olnud
puuriida ümberkukkumine või mingi muu juhusliku
faktori põhjustatud
heli – võiks ju olla põhjustatud mingi tundmatu
välja tihenduse poolt.
Kas ei põhjusta siis elekter kõige suuremat
müra?
Kuni siiani, nagu näha, võiks kõike selgitada
üksnes füsioloogiliste ja
füüsikaliste põhjustega. Eemaldumata sellistest
ideedest, oli siin aines
tõsisteks uuringuteks, mis väärinuks teadlaste
tähelepanu. Miks seda ei
toimunud? Peab kibedusega ütlema: see tuleneb
põhjustest, mis koos tuhandete
samalaadsete faktidega tõendavad inimvaimu kergemeelsust.
Esimeste eksperimentide juures kasutatud
objektide lihtlabasus aitas sellele
ükskõiksusele võib-olla kaasa. Kui suur mõju oli
sageli mõnel sõnal kõige
tähtsamatele asjadele! Arvestamata, et liikumine
võiks olla seoses mistahes
objektiga, jätkati edasisi katseid laudadega
sellepärast, et mööbel on
kõige käepärasem ja ollakse harjutud istuma laua
või mingi muu mööblitüki
ümber. Üleolevad inimesed on mõnikord nii
lapsikud, et ei oleks sugugi
võimatu, kui mõned väljapaistvad vaimud peaksid
ebaväärikaks
tegeleda sellega, mida üldiselt nimetatakse laudade
tantsuks. On võimalik,
et Galvani poolt
märgatud nähtust on harimatud inimesed pidanud
veidraks ja halvakski seda võlukepiga võrreldes.
Tõesti, kes teadlastest
ei arvaks, et alandab end maailma silmis, kui
hakkab tegelema konnatantsu
uurimisega?
Siiski leppisid mõned inimesed tagasihoidlikult
sellega, et loodus ei
ole veel võib-olla öelnud oma viimast sõna ning
tahtsid rohkemat näha,
et vähendada oma südametunnistuse koormat. Kuid
selgus, et nähtus ei
vasta alati igaühe lootustele ja et see ei
toimunud täpselt nende tahte järgi
ning ei olnud vastavuses nende
katsetamisviisidega, siis olid järeldused
eitavad. Nende otsuse kiuste ei lakanud laudade
pöörlemine sugugi ja me
võime korrata Galilei
sõnu: nad liiguvad siiski! Me ütleme veel: need
faktid on kogutud niisugusel viisil, et nad juba
täna näitavad oma õigsust
ja kogu küsimus seisneb selles, et ei suudeta
leida endile mingisugust
mõistlikku selgitust.
Kas võib eitada mingi nähtuse reaalsust
põhjusel, et see ei toimunud
alati vaatleja tahte ja nõudmise kohaselt? Kas
elektrilised ja keemilised
nähtused ei toimu olenevalt erinevatest
tingimustest? Kas on teada, et
nad väljaspool meile tuntud tingimusi aset ei
leia? Kuna see nähtus ei
toimu siis, kui see eksperimentaatori arvates
peaks toimuma ega allu
seadustele, millele alluvad senituntud
nähtused, siis ei saa jätta arvestamata,
et uute nähtuste puhul võivad ja peavad esinema
ka uued seadused.
Et ära tunda neid seadusi, tuleb uurida
tingimusi, mille puhul need faktid
aset leiavad ning seda, kas ei või need toimuda
mõnel teisel viisil; jälgida
hoolikalt ja visalt, tihti pikema aja vältel.
Aga mõned inimesed väidavad vastu, et sageli on
selle taga selge
kelmus. Küsime esmalt, kas nad on kindlad, et
see kõik on kelmus; kas
nad ei ole kelmust esile toonud selleks, et nii
varjata seda, mida ei olda
võimeline selgitama? Nõnda on maailm pidanud
osavaks petturiks nii
mõndagi tarka füüsikut, kes tegi oma katseid.
Isegi kui nõustuda, et pettust
mõnikord oli, kas see on juba põhjus tõsiasja
eitamiseks? Kas peaksime
eitama füüsikat, kuna mõned petturid nimetasid
end füüsikuks? Alati
tuleb arvesse võtta inimese iseloomu ja seda
huvi, mis tal võiks petmiseks
olla. Kas see võiks olla vaid nali? End võidakse
ju mõnda aega lõbustada,
kuid kauakestev nali oleks tüütu nii petisele
endale kui ka petetule.
See maailma igas ääres arenev pettus või nali,
millega tegelevad tõsised,
väärikad ja haritud inimesed, oleks küll sama
eriline kui nähtus ise.
IV
Juhul, kui nähtused, millest oleme huvitatud,
piirduksid vaid asjade
liikumisega, jääksid nad, nagu juba ütlesime,
füüsikateaduse valda. Kuid
seda ei ole juhtunud. Oli ettemääratud, et nad
juhivad meid imelike faktide
juurde. Oma teadmiste abil tõdesime, et asjale
antud tõuge ei ole
puht mehaaniline mõju, pime jõud. Liikumisse on
silmnähtavalt segatud
ilmne intelligentne põhjus. Momendist, kui see
tee avanes, omati järsku
täiesti uut vaatlusala. Tõusis loor, mis varjas
meie eest paljusid saladusi.
Kas tõesti eksisteerib mingi intelligentne võim?
Vaat’ milles on küsimus!
Juhul kui niisugune võim eksisteerib, mis see
siis on? Missugune on selle
olemus? Kust on see pärit? Kas see on üleinimlik? Need on küsimused,
mis tulenevad sellest, kas on olemas mingi
intelligentne võim.
Esimesed intelligentsed avaldused toimusid
laudade abil, mis pöörlesid
ja koputasid mingi arv kordi oma jala abil ja
mis nagu vastasid jah
või ei,
vastavalt kokkuleppele esitatud küsimustele. Kuni siiamaani ei
saa skeptikuid miski täielikult veenda, sest
võidakse oletada mingit juhuslikku
mõju. Hiljem saadi pikki vastuseid
kirjatähtedega kirjutatuna.
Mööbel tegi erineva arvu koputusi, mis olid
arvuliselt seotud tähestiku
iga tähega. Nii formeeriti sõnad ja fraasid
küsimuste vastusteks. Vastuste
täpsus ja nende seos küsimustega oli hämmastav.
Küsimusele selle saladusliku
olendi kohta, kes nii vastas, teatati, et ta on
vaim või kaitsevaim.
Ta ütles enda nime ja andis ka rohkem
informatsiooni oma isiku kohta. See
asjaolu on väga tähtis. Ükski ei tulnud mõttele,
et vaimud ise andsid nähtusele
selgituse, nähtus ise selgitas end.
Täppisteaduste puhul püstitatakse
sageli hüpoteese, et oleks mida tõestada; antud
juhtum ei ole üks nendest.
Selline kirjavahetuse viis oli pikaajaline ja
ebasobiv. Vaim – see fakt
väärib märkimist – näitas kätte teise võimaluse.
Üks neist nähtamatuist
olenditest andis nõu kinnitada pliiats korvikese
või mingi muu eseme külge.
Seda korvi, asetatuna paberilehele, liigutatakse
sama saladusliku jõu poolt,
mis paneb liikuma lauad. Kuid lihtsa korrapärase
liikumise asemel kirjutab
pliiats iseenesest tähti, mis moodustavad sõnu,
fraase ja paljude lehekülgede
pikkusi kõnesid kõige kõrgematest filosoofia,
kõlbluse, metafüüsika, psühholoogia
jm probleemidest ja nii kiiresti, nagu
kirjutataks käega.
See nõuanne anti samal ajal Ameerikas,
Prantsusmaal ja paljudes teistes
maades. Toon ära sõnad, millega see oli antud
Pariisis 10. juunil 1863.
aastal ühele innukamale õpetuse poolehoidjale,
kes juba 1849. aastast
saadik tegeles vaimude väljakutsumisega: “Tooge
kõrvaltoast korvike,
kinnitage selle külge pliiats, asetage need
paberile ja korvikese äärele pange
oma sõrmed.” Mõne hetke möödudes hakkas korvike
liikuma ja pliiats kirjutas
väga loetavalt järgmise fraasi: “Ma keelan teil
teatada kellelegi, mis
ma praegu ütlesin; järgmisel korral, kui ma
kirjutan, teatan ma rohkem.”
Kuna ese, mille külge kinnitatakse pliiats, on
vaid vahend, siis on
selle olemus või vorm täiesti tähtsusetu; on
mõeldud kõige mugavamale
asendile ja paljud inimesed kasutavad selleks
otstarbeks lauakest.
Korvike või lauake võib olla liigutatav vaid
nende isikute mõju all,
kellel on eriline võime ja keda nimetatakse meediumideks;
see on võime
olla vahendajaks vaimude ja inimeste vahel.
Tingimused selle võime
omamiseks sõltuvad nii kõlbelistest kui
füüsikalistest põhjustest, mis ei
ole veel hästi tuntud. On noori ja vanu, mees-
ja naismeediume intellekti
eri tasemega. See võime suureneb harjutamisega.
Hiljem leiti, et korv või lauake on vaid käe
abivahendid ja et meedium,
võtnud pliiatsi kätte, kirjutas tahtmatult,
otsekui mingi impulsi mõjul.
Selle vahendi kasutamisega läks kirjavahetus
kiiremaks, lihtsamaks
ja täielikumaks. See on tänapäeval kõige enam
levinud meetod, seda enam,
et niisuguse võimega inimesi on palju ning neid
on iga päevaga rohkem.
Hiljem kogeti, et see võime esineb ka muul kujul
ning et teateid võib
saada kõne, kuulmise, nägemise, kompamise jms
läbi, ka vaimude endi
kirjutamise kaudu, s.t ilma meediumi käe ja
pliiatsi abita.
Pärast selleni jõudmist jäi uurida veel ühte
tähtsat küsimust, nimelt meediumi
osa vastuste juures ning seda osa, mis neil on
mehaaniliselt ja moraalselt.
Kaks põhilist asjaolu, mida peaksime
tähelepanelikult vaatlema, võivad
küsimuse lahendada. Esimene on see viis, kuidas
korv meediumi mõju
all liigub, olles kokkupuutes vaid tema
sõrmedega, mida ta hoiab selle
äärel. Katsetamine tõestab mistahes suunamise
võimatust. See võimatus
saab kohe selgeks, kui kaks või kolm isikut
asetavad oma käed korvile.
Oleks vaja tõesti erakordset liigutuste kooskõla
ja täielikku mõtete ühtsust
selleks, et need inimesed võiksid anda ühesuguse
vastuse esitatud
küsimusele. Teine tõsiasi, mis ei ole mitte
vähem imelik ja suurendab
veelgi kimbatust, on täielik käekirja muutus
vastavalt väljendunud vaimule.
Iga kord, kui sama vaim uuesti tuleb, ilmneb
koos sellega ka sama käekiri.
Meediumid peaksid harjutama käekirja muutmist
kümnetes variantides
ja hästi meeles pidama, missugune käekiri
millisele vaimule vastab.
Teine asjaolu tuleneb vastuste iseloomust. Kõige
sagedamini, eriti
abstraktsete või teaduslike teemade puhul, on
vastused silmnähtavalt
kõrgemal meie teadmiste tasemest, ületades tihti
meediumi intellekti piiri.
Meediumil ei ole tavaliselt aimugi, mida ta mõju
all olles kirjutab.
Sageli ei kuule ta küsimust või ei saa sellest
aru, kuna see võib olla ette
pandud talle tundmatus keeles, või olla isegi
tema mõistusele arusaamatu,
kuid vastuse annab ta samas keeles. Lõpuks
juhtub ka seda, et korv
kirjutab iseenesest, liikudes ilma eelneva
küsimuseta ja kirjutades mistahes
täiesti kõrvalistest asjadest.
Mõnel juhul on need vastused nii targad, sügavad
ja tabavad ning
annavad tunnistust nii kõrgetest kaunitest
mõtetest, et nad ei või tulla
mujalt kui mingilt ülimalt kõrgelt intellektilt,
mida iseloomustab puhtaim
moraal. Teisel juhul on nad nii mõtlematud, nii
kergemeelsed ja labased,
et mõistus keeldub uskumast, et nad võiksid
tulla samast allikast. See
avaldusviiside mitmekesisus on selgitatav vaid
ennast väljendanud intellektide
erinevusega. Kas need intellektid kuuluvad
inimkonna hulka
või asuvad nad sellest väljaspool? Sellele
küsimusele leidub täielik ja
selge vastus selles teoses, nii nagu selle on
andnud vaimud ise.
On olemas selged mõjud, mis ilmnevad väljaspool
meie harjumuslikku
vaatevälja. Need ei toimi saladuslikult ega ka
mitte heledas
päikesevalguses; neid võib kogeda iga inimene;
nad ei ole mõne üksikisiku
privileeg, vaid tuhanded tunnevad neid iga päev
oma tahte kohaselt. Neil
mõjudel on tingimata mingi põhjus ja kuna nad
näitavad mingi intellekti
ja tahte tegevust, siis seisavad nad väljaspool puhtfüüsikalist sfääri.
Selle teema kohta on esitatud mitmeid teooriaid:
me võtame nad varsti
vaatluse alla ja näeme, kas nad selgitavad kõiki
fakte. Seni nõustuge inimestest
erinevate olendite olemasoluga, sest see on
tõde, milleni meid on
viinud vaimude avaldused ja vaadakem, mida nad
meile ütlevad.
VI
Olendid nimetavad end meiega suheldes vaimudeks
või kaitsevaimudeks,
nagu me juba ütlesime, ja teatavad, et nad,
vähemalt mõned neist, erinevad
Maa peal elavatest inimestest. Nad moodustavad
vaimse maailma,
nii nagu meie oma maapealse elu jooksul
moodustame kehalise maailma.
Et oleks kergem vastata mõnedele vastuväidetele,
võtame lühidalt
kokku doktriini tähtsamad punktid, nii nagu nad
meile on õpetanud.
“Jumal on igavene, muutumatu, mittemateriaalne,
ainulaadne, kõikvõimas,
ülimalt õiglane ja hea.”
“Ta lõi universumi, mis hõlmab kõik hingelised
ja hingetud, materiaalsed
ja mittemateriaalsed olendid.”
“Materiaalsed olendid moodustavad nähtava ehk
kehalise maailma ja
mittemateriaalsed nähtamatu ehk vaimse, s.t
vaimude maailma.”
“Vaimne maailm on normaalne maailm; lihtne,
igavene, edasieksisteeriv
ja kõike üleelav.”
“Kehaline maailm on vaid kõrvaline; see võib
lõppeda, eksisteerida
või mitte kunagi eksisteerida ilma, et vaimse
maailma olemus muutuks.”
“Vaimud mähivad end mõneks ajaks mateeriasse,
mille häving surma
läbi nad sellest vabastab.”
“Erinevat liiki kehaliste olendite seast määras
Jumal inimliigi vaimude
kehastumise tarbeks teatava arengutaseme
saavutamiseks; see omab inimlikku
kõlblust ja asub intellekti poolest teistest liikidest
kõrgemal.”
“Hing on kehastunud vaim, kelle elukoht on keha.”
“Inimeses on kolm osa: 1. keha või materiaalne
olevus analoogiliselt
loomadega ja hingestatud sama eluprintsiibiga;
2. hing või mittemateriaalne
olend, kehastunud vaim; 3. side, mis seob vaimu
kehaga, vahepealne
printsiip mateeria ja vaimu vahel.”
“Inimesel on kaks loomust: üks, mis tuleneb
kehast, mis on samasugune
nagu loomadel, kelle instinktid tal on; teine
hingest, mis on samasugune
nagu vaim.”
“Side ehk vaimukate, mis hoiab vaimu kehas,
koosneb otsekui kahest
mateeriast. Surm on vähempeene katte häving.
Vaim säilitab teise, mis
on tema eeterlik keha ja mida me selle tavalises
olekus ei näe, kuid mis
võib muutuda nähtavaks, isegi kombatavaks, nagu
see juhtub nähtuste
puhul, mida me nimetame ilmutusteks.
“Vaim ei ole abstraktne, määramata olend, keda
võib tunnustada vaid
teoreetiliselt, vaid reaalne olend, keda
mõnikord võib tajuda nägemise,
kuulmise või kompimise abil.”
“Vaimud jagunevad eri liikidesse ega ole võrdsed
võimete, intellekti,
tarkuse ega kõlbluse astme poolest. Kõrgemasse
liiki kuuluvad kõrgemad
vaimud, kes paistavad teiste seast välja oma
täiuslikkuse, teadmiste,
Jumalale lähedusega, tunnete puhtuse ja
armastusega hea vastu: need on
inglid või puhtad vaimud. Muud liigid jäävad
sellest täiuslikkusest palju
kaugemale; alamal tasemel asuvad vaimud kalduvad
paljude meie kirgede
poole: viha, kadedus, kiivus, uhkus jt. Halb
pakub neile lõbu. Mõned
vaimud ei ole väga head ega väga halvad; nad on
pigem korratud ja
piiratud kui õelad ning nad paistavad silma
koerustükkide ja ebaloogilise
käitumisega: need on lõbuhimulised ja
kergemeelsed vaimud.”
“Vaimud ei ole igavesti samasuguses olukorras.
Kõik nad arenevad,
liikudes vaimse taseme redeli pulgalt pulgale.
See areng toimub kehastumiste
kaudu, mis on kohustuslikud ühtedele
karistusena, teiste jaoks aga
sisaldavad ülesandeid. Kehaline elu on katse,
mida nad peavad palju kordi
läbi tegema, kuni nad kord saavutavad absoluutse
täiuslikkuse; nad on nagu
lahus, millest kehastumise tulemusena eraldub
üha rohkem puhast ainet.”
“Lahkunud kehast, läheb hing vaimude maailma,
kust ta tuli ja lühema
või pikema aja järel, mille vältel ta elab
rändava vaimuna, alustab
jälle uut kehalist elu”*
“Vaimul tuleb läbida palju kehastumisi, järelikult
oleme elanud kehaliselt
juba palju kordi ning me saame veel palju kordi
kehastuma enam
või vähem täiuslikus maailmas, kas Maa peal või
teistel planeetidel.”
“Vaimu taaskehastumine
toimub alati inimkujul; oleks ekslik arvata,
et hing või vaim võib kehastuda loomana.”
“Mitmed kehalised elud viivad vaimu alati edasi,
mitte kunagi tagasi;
aga arengu kiirus oleneb meie endi
edasipüüdlikkusest.”
“Hinge omadused on kehastunud vaimu omadused,
s.t vooruslik inimene
on kehastunud hea vaim ja tige, salakaval
inimene on kehastunud
madal vaim.”
“Hingel on individuaalsus juba enne kehasse
asumist ning ta säilitab
selle ka pärast kehast lahkumist.”
“Vaimude maailmas kohtub hing kõigiga, keda ta
kunagi Maa peal on
tundnud, kogu ta elu ilmub temale piltidena,
mille abil talle meenub kõik
hea ja halb, mida ta on teinud.”
“Kehastunud vaimud elavad universumi paljudel
planeetidel, kehastumata
ehk rändavad vaimud asustavad mittemillegagi piiratud valdkondi; nad
on nii ruumis kui ka meie kõrval, nad näevad ja
puudutavad meid igal hetkel;
nad moodustavad nähtamatu elu, mis pulbitseb
kõikjal meie ümber.”
“Vaimudel on füüsikalisele maakerale lõpmatu
kõlbeline mõju; nad
tegutsevad nii mateeria kui ka mõtte abil, nad
on üks loodusnähtuste suure
hulga eespool mainitud, selgitamata või vaevalt
selgitatud ning vaid spiritismi
poolt mõistuspäraselt tõlgitsetud mõjude
algpõhjusi.”
“Läbikäimine vaimude ja inimeste vahel on pidev,
head vaimud manitsevad
meid headusele, julgustavad meid elu katsumustes
ja aitavad
meil taluda loobumist; halvad tõukavad meid
halvale, nad rõõmustavad,
nähes meid langemas ja nendega sarnaseks
muutumas.”
“Vaimude inimestega suhtlemise viisid on kas
varjatud või nähtavad.
Ühed tegutsevad hea ja kurja mõju abil, mis
tuleb meile vaimudelt; sageli
juhtub, et meil tuleb oma tarkusega vahet teha
halva ja hea inspiratsiooni
vahel. Selle tegevuse hulka kuulub ka nende seos
meediumidega kirjutamise,
nägemise ning teiste omaduste läbi. Viimased on
nende tööriistad.”
*Selle õpetuse kohaselt on
põhimõtteline erinevus taaskehastumise ja hingede
rändamise vahel, millesse usuvad mõnede sektide
liikmed. See saab selgeks
käesolevast raamatust.
“Vaimud avaldavad end kas vabal tahtel või
väljakutse peale. Võidakse
välja kutsuda igasuguseid vaime; kõige
tagasihoidlikumate isikute vaimudest
kuni kõige haritumateni, olenemata sellest,
millisel ajajärgul nad Maal
elasid. Võib välja kutsuda sugulaste, sõprade
või vaenlaste vaime, nendega
kontakti saada kirjutamise või kõne abil,
nendega nõu pidada, neilt teateid
saada nende hauataguse seisukorra kohta, nende
mõtetest meie kohta ja
ka teadmistest, mida neil on lubatud meile edasi
anda.”
“Vaime tiivustab neid välja kutsunud grupi
inimeste kõlbeline iseloom;
kõrgemad vaimud tunnevad rõõmu tõsistest
koosistumistest, kus valitsevad
armastus, headus ning siiras soov õpetuse ja
meeleparanduse järele.
Nende juuresolek peletab eemale alamaid vaime;
need omakorda leiavad
endale vaba juurdepääsu ja tegutsemisvõimalused
kergemeelsete ning uudishimust
õhutatud isikute juures ning kõikjal, kus
valitsevad madalad instinktid.
Heade nõuannete ja kasulike õpetuste asemel ei
ole meil neilt oodata
midagi peale tühiste asjade, valede, labaste
mõtete või ninapidivedamise;
tihti esinevad nad tuntud nimede all, et meid
siis kergemini eksitusse viia.”
“On väga lihtne vahet teha hea ja halva vaimu
vahel: kõrgema vaimu
kõne on alati väärikas, üllas, kantud kõrgeimast
moraalist ning vaba madalast
kirest; nende nõuannetest õhkub puhast tarkust
ja nad püüdlevad
alati meie täiustamise, inimsoo paremaks
muutmise poole.
“Madalamate vaimude kõne on seevastu
järjekindluseta, tihti labane
ning isegi jõhker; nad räägivad mõnikord
millestki heast ja õigest, enamal
juhul aga puistavad valesid ja mõttetusi, mis tulenevad
kas nende
salakavalusest või harimatusest. Nad naeravad
küsijate kergeusklikkuse
üle, tundes lõbu nende naiivsusest, meelitavad
tühisust ja toidavad igatsust
valelootuste järele. Kokkuvõttes võib tõsine
suhtlemine toimuda vaid
tõsise loomuga ringides, kus valitseb mõtete
püüdlus hea poole.”
“Kõrgemate vaimude moraal on üldiselt sama, mis
Kristusel, nii nagu see
on väljendatud evangeeliumis: tee teistele seda,
mida sa tahad, et tehtaks
sinule endale, s.o tee alati head ja mitte
kunagi halba. Igaüks võib leida
sellest põhimõttest käitumisjuhise kõigi elus
ettetulevate juhtumite jaoks.”
“Vaimud õpetavad, et egoism, upsakus ja himurus
on kired, mis lähendavad
meid loomalikkusele, tehes meid mateeria orjaks;
inimene, kes end
juba Maa peal vabastab mateeria köidikuist,
heites endalt maise tühisuse
ja armastades oma ligimest, läheneb oma
loomuselt vaimule. Igaüks meist
peab olema valmis oma võimetele vastavalt
kaitsma nõrgemaid, sest see,
kes kasutab oma jõudu ja võimeid endasarnaste allasurumiseks, rikub
Jumalikku seadust. Nad õpetavad, et vaimude
maailmas, kus miski ei saa
jääda varjule, paljastatakse silmakirjalikkust
koos teiste pahedega. Nad
õpetavad, et pahed on meile karistus ning et
vaimude kõrgus või madalus
tingib rõõme ja muresid, mis on meile Maa peal
tundmatud.”
“Aga nad ütlevad ka meile, et ei ole
parandamatuid eksitusi. Igasugune
viga kustutatakse vastava karistuse kandmisega.
Inimene leiab selleks
võimalusi oma paljude elude jooksul, mis
võimaldavad tal arengus
edasi minna oma soovi ja püüdmise järgi, kuni
viimse piirikivini – täiuslikkuseni.”
See oli kokkuvõte spiritismiõpetusest nii, nagu
see oli meile antud
kõrgete vaimude poolt. Vaatleme nüüd ka
vastuväiteid, mis sellele tavaliselt
esitatakse.
VII
Paljudes inimestes tekitab teadlaste vastuseis
mingile väitele negatiivse
suhtumise selle väite suhtes. Meie ei kuulu
nende hulka, kes vihaselt
arvustavad teadlasi, sest me ei taha, et võidaks
öelda, nagu annaksime
neile löögi selja tagant; vastupidi, peame neist
lugu ning arvame, et meile
oleks suureks auks istuda nende ringis, aga
nende seisukoht ei võimalda
seda.
Siis, kui teadlased uurivad faktimaterjali,
mille tagajärjel ilmnevad
peamised probleemid, on teretulnud iga oletus.
Igaüks püüab aga kangekaelselt
oma vaadet peale suruda, tahtes seda
ilmtingimata näha ainuõigena
teiste vaadete hulgas. Kas me ei näe iga päev
propageeritavat kõige
ebasobivamaid arvamusi ning esile kergitatavat
kõige mõttetumaid eksitusi,
et need saaksid siis kiidetud kui suured tõed.
Faktid, mis meie arusaamise järgi on tõe
kriteerium, on vaieldamatu
argument. Kuid sel juhul, kui faktid on
puudulikud, on kahtlemine kõige
targem seisukohavõtt.
Teadlaste arvamusi juba hästituntud asjade kohta
võib usaldada, sest
nad teavad rohkem kui tavainimene; kui aga juttu
tuleb uutest põhimõtetest
ning tundmatutest nähtustest, siis on nende
seisukoht alati üksnes hüpoteetiline,
kuna teadlased ei ole eelarvamustest vähem
mõjutatud kui teised
inimesed. Teadlastel on rohkemgi eelarvamusi kui
muudel inimestel, sest
nad kalduvad süvenema vaid oma kitsasse
erialasse: matemaatik näeb
tõestusest vaid algebralist võrrandit, keemik
omistab tähtsust vaid elementidele
jms. Iga inimene, kes pühendub mingile
teadusharule, seob
sellega kõik oma mõtted; väljaspool oma eriala
kaotab ta sageli tasakaalu,
kuna püüab kõike käsitleda samade meetodite
abil. See nähtus on inimliku
jõuetuse tunnus. Kui konsulteeriksin näiteks
keemikuga analüüsi
küsimustes, füüsikuga elektrilise jõu
probleemides ja mehaanikauurijaga
liikumapaneva
jõu asjus, peaksin omaks võtma nende seisukoha küsimuse
suhtes, mis oleks sama ebakompetentne nagu
näiteks arhitekti arvamus
muusika suhtes.
Harilikud teadused põhinevad mateeria
eriomadustel, millega on võimalik
tahte kohaselt eksperimenteerida. Spiritistlikud nähtused põhinevad
aga intelligentsete olendite tegevusel, kellel
on vaba tahe ning kes
igal ajal demonstreerivad meile endi sõltumatust
meie tujudest.
Vaatlusi ei saa seega teha ühesugusel viisil.
Need vajavad erilisi tingimusi
ning teistsugust suhtumist. Oleks täiesti
teostamatu püüda allutada
neid meie tavalistele uurimismeetoditele.
Järelikult on täppisteadused,
nagu kogu meie teadus, spritistlike
nähtuste suhtes ebakompetentsed. Neid
ei seo miski ning teadlaste otsusel neid nähtusi
pooldada või mitte pooldada
ei oleks mingit kaalu. Spiritism eksisteerib
tänu inimeste veendumusele
ja seda veendumust võivad omada nii haritud kui
ka lihtsad inimesed.
Selle küsimuse üleandmine teadusele võrduks
samaga, kui lasta füüsikute
kokkutulekul lahendada hinge olemasolu
probleemi. Spiritism püsib kahel
tõsiasjal: hinge olemasolul ning selle
edasieksisteerimisel pärast surma.
Oleks ebaloogiline arvata, et keegi on
ilmtingimata hea psühholoog,
kuna ta võib-olla on hea matemaatik või arst.
Otsides hinge, lahkab arst
keha ning hinge mingite närvide või muu nähtava
kujul mitte leides teeb
järelduse, et hinge ei eksisteeri. Ta lähtub oma
materiaalsest piiratud
vaatepunktist. Kas võib siis tema arvamus erineda
üldisest seisukohast?
Kindlasti mitte. Seega näeme, et spiritism ei
kuulu ainelise teaduse kompetentsi.
Kui spiritismi tõed labastataks, leiaksid nad
peagi üldist vastuvõttu
aja vältel, mis ei oleks mitte liialt pikk,
arvestades nende tõdede levimise
kiirust. Juhtuks see, mis on seni juhtunud kõigi
uute ideedega, mis olid
algul tõkestatud, siis aga võeti ilmsete
tõendite mõjul ja olukordade sunnil
haritlaste poolt vastu. Inimesed, kes nende
ideedega lagedale tulid,
lahutatakse nendest ideedest, sundides neid
tegelema muude probleemidega.
Samal ajal, küsimust põhjalikult uurimata,
kuulutatakse välja risti
vastupidine seisukoht ning pilgatakse igaühte,
kelle arvamus sellest erineb,
unustades, et see on juhtunud paljude
leiutistega, mis on praegu inimese
poolt vägagi tunnustatud. Igatsetakse näha oma
nime haritlaste hulgast
esile tõstetuna seoses uue ideega ning
kirjutatuna Teaduste Akadeemia
liikmeraamatusse. Akadeemia, mille Franklin oma 1752. aastal ilmunud
memuaarides välja naeris. Need isandad on näidanud,
et nad ei ole väärt
olema teadmiste vahendajaks teadlaste ja rahva
vahel. Nad sobiksid vaid
nende akadeemikute vahendajaks, kes jätsid
Prantsusmaa ilma kasust,
mida ta oleks võinud saada varasemast
üleminekust aurulaevadele, kuulutades
Fultoni
aurumasinad mitterealiseeritavaks unistuseks. Ometi olid
nad neis küsimustes kompetentsed. Kui
akadeemiatel, millesse on koondunud
maakera haritlaskonna koorekiht, ei olnud
pakkuda midagi peale
sarkasmi ja lugupidamatuse ideede suhtes, mis
paari aasta pärast tegid
revolutsiooni teaduses, keskkonnas ja tööstuses,
miks siis loota, et nende
tavalisele tegevusele täiesti võõras nähtus
leiab rohkem poolehoidu?
Sellised eksitused on kahetsusväärsed ja
varjutavad nende inimeste
võimalikke teeneid muudel aladel. Kas on vaja
ametlikku diplomit selleks,
et omada loomupärast tarkust? Kas väljaspool
teaduslikke asutusi
on ainult hullumeelsed ja puupead? Vaadake
hoolega, kas spiritismi poolehoidjate
hulgas on vaid hariduseta inimesed, kes end
sellele pühendades
on lasknud end petta naiivsetest ideedest?
Spiritismi poolehoidjate iseloom
ja haridus võimaldavad meil öelda, et kus nemad
juba midagi tõsist leiavad,
seal ka tõesti midagi tõelist on.
Kordame veel: juhul kui faktid, millega
tegeleme, kujutaksid endast
vaid puht mehaanilist kehade liikumist, leiaks
nende nähtuste füüsikaliste
põhjuste uurimine aset teaduse raames, aga kuna
need nähtused toimuvad
inimkonnale seni tundmatute seaduste järgi,
mille suhtes materiaalne
teadus ei ole asjatundlik, siis ei ole need
nähtused seletatavad mehaaniliste
jõudude mõjuga. Kui ilmneb täiesti uus fakt, mis
ei sobi meile tuntud
teadmiste süsteemi, peab teadlane pärast selle
uurimist siiski kinnitama,
et tegemist on täiesti uue nähtusega, mida
olemasolevate teadmiste alusel
on võimatu uurida.
Inimene, kes usub olevat enda mõistuse eksimatu,
on eksimisele väga
lähedal. Ka need, kes on omandanud kõige vääramad ideed, toetuvad
oma mõistusele ning just seepärast heidavad
kõrvale kõik, mis tundub
neile võimatuna. Igaüks, kes on kõige
imetlusväärsemad ideed endalt ära
heitnud, pöördub ometi nende juurde kord tagasi.
Seega näeme, et nn
mõistlikkus ei ole sageli muud kui maskeeritud
uhkus. Kes peab end ilmeksimatuks,
see tahab end võrdsustada Jumalaga. Me pöördume
nende
isikute poole, kes ei kahtle selles, mida nad
näevad ega usu, et Jumal on
pööranud neile juba viimase lehekülje oma
raamatust.
VIII
Me ütleme, et niisuguse õpetuse uurimine nagu
seda on spiritism,
mis juhib meid uute ja suurejooneliste
probleemideni, võib tuua kasu
vaid tõsistele, ilma eelarvamusteta inimestele,
keda juhib kindel ja siiras
soov mingi tagajärjeni jõuda. Meil ei tarvitse
mainida inimesi, kes
juba ette otsustavad, asja ennast nägemata; kes
uurivad ilma meetodita,
püsivuseta, vajaliku läbimõtlemiseta. Nendele
omadustele tuleb pöörata
suurt tähelepanu. Vastasel juhul, olles
hävitanud oma reputatsiooni,
muretsetakse kõige enam mingi asja veidra ning
kõige usutavama külje
leidmise üle. See kehtib nende inimeste suhtes,
kelle haridus, iseloom
ja veendumused õigustavad kõikide austust ning
kes armastavad oma
SISSEJUHATUS 25
õilsate tunnetega uhkeldada. Isikud, kes ei pea
neid fakte oma tähelepanu
vääriliseks, kaitsku oma seisukohti. Kellelegi
ei tule mõttessegi nende
seisukohti alla suruda, kuid nemad omakorda austagu
teiste arvamust.
Tõsine uurimine on seotud tõsiste vaatlustega.
Pole sugugi imestamist
väärt, et küllalt tähtsatele asjadele ei saada
tarka vastust, kui küsimused
on esitatud valimatult ning järsult, hulga
mõttetute küsimuste
hulgas. Mõned probleemid on komplekssed ja
vajavad parema selgitamise
huvides ettevalmistavaid või suunavaid küsimusi.
Kes tahab hankida
mingeid teadmisi, peab seda tegema metoodilise
uurimistöö abil, alates
algusest ning jõudes samm-sammult idee
lahtimõtestamiseni. Ei saavutata
paljut, pöördudes teadja poole küsimusega
probleemi kohta, millega
varem pole üldse kokku puututud ega sellest
mitte sõnagi kuuldud. Kas
sellisel juhul võiks saada rahuldava vastuse?
See vastus võiks kindlasti
olla vaid ebatäielik ning peaaegu kindlasti arusaamatu
või näida isegi
absurdne. Sama leiab aset meie ning vaimude
vahel. Kui keegi tõesti soovib
saada neilt teadmisi, peab ta enne nende
juhtimise all läbi tegema algkursuse.
Nii nagu meiegi, peaks ta valima endale õpetaja
ning usinalt töötama.
Ütlesime juba, et kõrgemad vaimud tulevad vaid
tõsistele koosistumistele,
eriti niisugustele, kus valitsevad head mõtted
ja tunded. Kergemeelsus
ja tühised küsimused mõjuvad neile
eemaletõukavalt nagu
tarkadele inimestelegi. Maa on avatud suurele
hulgale kergemeelsetele ja
valelikele vaimudele, kes otsivad alati inimesi,
kes oleksid valmis neid
kuulama, et neid siis pilgata ning nende
naiivsuse üle naerda. Milline
peaks olema tõsine küsimus, mida võiks esitada
sellisel kokkutulekul;
võib küll vastuse saada, ent kelle käest? Võib
näiteks esitada selliseid
küsimusi: mis on hing? mis on surm? jms. Kui
soovitakse saada tõsiseid
vastuseid, peab olema tõsine sõna otseses mõttes
ning silmas pidama kõiki
tingimusi. Vaid sellisel juhul võib saada häid
tulemusi. Olge töökad ja
püsivad oma uuringutes, muidu kõrgemad vaimud ei
ilmu, nii nagu õpetaja
pöördub ära oma laiskadest õpilastest.
IX
Esemete liikumine on tõestatud fakt. Jääb vaid
selgitada, kas selles
liikumises ilmneb arukus ja kui, siis missugune
on selle arukuse päritolu.
Me ei räägi asjade mõistuslikust liikumisest ega
suusõnalistest teadetest,
isegi mitte meediumi poolt kirjutatud teadetest.
Need nähtused
on selged inimesele, kes on midagi näinud ja
seda põhjalikult uurinud.
Üksikult võttes ei näita nad aga küllaldast
iseseisvat tahet, et veenda
algajat vaatlejat. Seepärast võtame vaatluse
alla kirjutused, mis on saadud
mistahes eseme, korvi või lauakese ning pliiatsi
abil. Viis, kuidas meediumi
sõrmed on asetatud eseme servale, on niisugune, et
ka kõige osavam
inimene ei suudaks niiviisi kirjutada. Ent
kujutlegem, et imeväärse
osavusega on meedium võimeline petma ka kõige
teravamaid silmi. Kuidas
selgitada vastuseid, kui need on kõrgemal
meediumi teadmiste ja
mõtete tasemest? Tuleb märkida, et need ei ole ühesilbilised vastused,
vaid hõlmavad sageli lehekülgi, mis on
kirjutatud imetlusväärse kiirusega
asjade kohta, mis on valitud ja määratletud
vaimu enese poolt.
Meediumi käe alt, kellele kirjanduslik
omalooming on täiesti võõras,
voolab tihti luuletusi, mis on nii kaunid ja
puhtad, et ka parimad poeedid
võiksid nendele oma nime alla panna. Nende
faktide erakordsust
suurendab veelgi nende toimumine kõikjal,
kusjuures selliste meediumide
arv üha kasvab. Kas need faktid on õiged või
mitte? Sellele küsimusele
on meil vaid üks vastus: vaata ja jälgi!
Võimalusi selleks teil
tuleb. Kõige tähtsam on, et vaadeldakse sageli
ja pikema aja jooksul
ning nõutavate tingimuste kohaselt.
Mida ütlevad need, kes eitavad päevselgeid
ilminguid? Nad ütlevad,
et olete petetud ðarlatanide poolt või aetud
segadusse illusioonidest. Esiteks
ei ole ðarlataansusel kohta seal, kus puudub
huvi, ðarlatanid ei tööta
tasuta. Kõige rohkem oleks see siis pettus,
müstifikatsioon. Aga imeliku
kokkusattumuse tõttu toimuvad need pettused
kõikjal maakeral, ilmnedes
ühesugusel viisil, omades ühesugust mõju ja
andes ühesugustele küsimustele
samasisulisi vastuseid. Kui mitte samas vormis,
siis vähemalt
ühesuguse mõttega. Kuidas ja mis eesmärgil
austatud, tõsised ning
õpetatud inimesed riskivad oma nimega sellises
kelmustükis? Kuidas on
lastel piisavalt kannatlikkust ja osavust
selliste nähtuste jaoks? Sest tõesti,
kui meediumid ei oleks nende nähtuste puhul
passiivsed, peaksid nad
olema osavad ja õpetatud, mis ei oleks aga
kuidagi kooskõlas nende vanuse
ning sotsiaalse positsiooniga.
Võidakse öelda, et kui vaatlejad ei ole kelmide
pilgatud, on nad illusioonidest
eksiteele viidud. Jälgijate tähelepanuvõimega
tuleb ka arvestada.
Oleme jõudnud küsimuseni, kas spiritism värbab
oma miljoneid
poolehoidjaid ainult harimatute seast. Nähtused,
millel see õpetus põhineb,
on nii ebatavalised, et nende tõeline olemus
tekitab kahtlusi, kuid on vastuvõetamatu
pidada üldtunnustatud teadmisi ilmeksimatuks.
Austamata
sündsusreegleid ega oma vastaste moraalseid
väärtusi, nimetavad õpetuse
vastased puupeaks igaüht, kes ei ole nendega
samal arvamusel. Tarkade
inimeste jaoks on nende õpetatud meeste arvamus,
kes pikka aega
jälgisid, uurisid ja analüüsisid neid nähtusi,
vähemalt võimalik oletus,
sest tõesti, see nähtus väärib nende inimeste
tõsist tähelepanu, kellel pole
huvi eksituste levitamiseks ega aega tühiste
asjadega tegelemiseks.
X
Mõned vastuväited on tõele vähemalt näiliselt
lähemal, sest nad põhinevad
üldiselt lugupeetud inimeste tehtud vaatlustel.
Üks neist seisneb selles, et mõnede vaimude kõne
ei näi olevat nii
kõrge väärtusega, kui on harjutud omistama
üleloomulike olendite kõnele.
Juhul, kui te ei pea paljuks uuesti läbi lugeda
eespool toodud kokkuvõtet
õpetusest, panete tingimata tähele: vaimud
teatavad ise, et nad erinevad
nii teadmiste kui ka moraalsete omaduste poolest
ja et ei tule mitte sõnasõnalt
võtta kõike, mida nad ütlevad. Targad inimesed
oskavad vahet teha
hea ja kurja vahel. Need, kes sellest järeldavad,
et meil on tegemist ainult
salakavalate vaimudega, kelle ainus kavatsus on
meid petta, ei tea kindlasti
midagi nendest teadetest, mis on mitmetel
koosistumistel saadud
ainult kõrgemate vaimude käest, sest muidu nii
ei arvataks.
On kahetsusväärne, et saatus mängis neile
niisuguse halva vembu,
näidates ainult vaimude maailma alatut poolt.
Sest me ei taha uskuda,
et mingisugune kalduvus muudab nad headest
vaimudest halbadeks,
petlikeks, kelle kõne on vääritu ning labane.
Kõige rohkem võib vaid
järeldada, et nende isikute põhimõttekindlus ei
ole küllaldane halva tagasitõukamiseks.
Leidnud veidi rõõmu ja rahulolu oma teadmistest
asja
kohta, ei tea nad, et halb vaim kasutab nende
keskkonda tungimiseks
tihti nende meeleolu ära. Ja hea mõju väheneb.
Otsustada nende faktide alusel vaimude probleemi
üle oleks sama
ebaloogiline, kui hinnata mingi rahva iseloomu
mõtlematute ja halva kuulsusega
isikute koosviibimisel öeldu ning tehtu järgi.
Niisugustel inimestel
ei ole midagi ühist tarkade ja väärikate isikutega.
Inimene, kes olukorda
pealiskaudselt hindab, on võõramaalase sarnane,
kes reisib suurde pealinna
läbi paljude inetute eeslinnade ja hindab siis
linna kõiki elanikke eeslinna
tavade ning kõnepruugi alusel. Vaimude maailmas
on olemas nii halb
kui ka hea ühiskond. Need inimesed, kes uurivad
ilmuvate vaimude ringi,
veenduvad taevase linna elanike erinevuses.
Missugusest keskkonnast
on pärit meile kõige sagedamini ilmuvad vaimud?
Sellele me vastame,
et nad elavad agulites. Vaadake ja jälgige ning
te veendute: faktid on
kõikide jaoks ühesugused. Teiste kohta kehtivad
Jeesuse sõnad: Vaadates
ei näe nad mitte ning kuuldes ei kuule ega
mõista.
Sellise suhtumise üks erivorme on, et kõigi spiritistlike teadete ja
materiaalsete faktide taga, mis nendega seoses
on, nähakse kuradi vahelesegamist,
uut Proteust, kes
võtab endale uusi kujusid, et meid paremini
petta. Me ei pea seda seisukohta tõsise uurimise
vääriliseks,
seepärast ei raiska me sellele aega ega
tähelepanu. Edaspidi mõistame,
et see on kergesti ümberlükatav. Ütleme vaid, et
kui see oleks nii, siis
peaksime tunnistama, et kurat on mõnikord väga
tark, väga mõistlik ja
kindlasti väga kõlbeliste vaadetega. Vastasel
juhul peaksime tunnistama
hea kuradi olemasolu. Ei ole tõenäoline, et
Jumal lubab meiega suhelda
vaid halbadel vaimudel ning keelab meile heade
vaimude nõuandeid. Juhul
kui Ta seda ei suudaks, oleks Ta võimetu, kui Ta
aga ei tahaks, siis poleks
Ta hea. Mõlemad variandid on aga Jumala
teotamine. Pandagu ka tähele,
et halbade vaimudega suhtlemise tunnistamine on
sisuliselt nõustumine
vaimude ning inimeste vaheliste suhete
võimalikkusega. Ja kui need võivad
toimuda vaid Jumala loal, siis pole kahtlust, et
Jumal lubab ka headel
vaimudel end avaldada. Vastupidine arvamus oleks
vastuolus kõige elementaarsemate
teadmistega tarkusest ja usust.
XI
Mõned inimesed peavad imelikuks, et kõneldakse
vaid tuntud isikute
vaimudest ja küsivad endilt, miks ilmuvad ainult
need. See on eksitus,
mis (nagu paljud teisedki) vajab suurt
tähelepanu. Kutsumata ilmuvad
vaimud võtavad endile tihti allegoorilise või
iseloomuliku nime. Nende
suhtes, keda välja kutsutakse, on loomulik, et
(välja arvatud sugulased
või sõbrad) nad eelistavad jääda tundmatuks.
Esinemisega tuntud isiku
nime all saavad nad äratada inimestes huvi ning
tähelepanu. Arvatakse
ka, et vaimud kindlasti teavad meie soove ja on
meie küsimustest huvitatud,
mis nende probleemidega võrreldes, millega nemad
kokku puutuvad,
on võrdlemisi labased. Ei ole midagi imestada,
kui võim ja
lugupidamine, mida need isikud nautisid selles
maailmas, ei andnud neile
mingit teistest üleolekut vaimude maailmas.
Vaimud ise tõendavad evangeeliumi
sõnade õigsust: “Paljud esimesed saavad
viimasteks ja viimased
esimesteks.”
Seda tuleks mõista kui vihjet positsioonile, mis
meil on nende hulgas.
Nõnda võib inimene, kes Maa peal oli esimeste
hulgas, seal olla üks viimastest.
Too, keda me kummardasime tema elu jooksul, võib
seal olla vaid
alandlik käsitööline, olles surma läbi kaotanud
kogu oma suuruse. Ka kõige
võimsam kuningas võib seal seista oma endiste
sõdurite valitsuse all.
XII
Vaatlused on näidanud ja ka vaimud ise
kinnitavad seda, et alamad
vaimud armastavad sageli ilmuda kõige tuntumate
ja austatumate nimede
all. Kes võib meile kindlalt tõendada, et need,
kes väidavad end olevat
näiteks Sokratese, Julius Caesari, Karl Suure, Féneloni, Napoleoni,
Washingtoni jt, on kord ka tõesti elustanud
nende isikute kehi? See
kahtlus häirib mõnesid väga innukaid spiritismi
poolehoidjaid. Nad on
nõus vaimude ilmumise ja avaldustega, kuid ei
tea, kuidas neid identifitseerida.
Kontrollida on ju väga raske, aga kui see ei
olegi otseste faktide
abil teostatav, võib seda siiski mitmete
tunnuste kohaselt oletada.
Juhul, kui meile ilmub isiku vaim, keda me
kunagi oleme tundnud, siis
on ta kindlasti surnud alles vähe aega tagasi
ning tema kõne vastab üldiselt
tema iseloomule, mida me tundsime. Kahtlus on
peaaegu välistatud ka
siis, kui vaim käsitleb asju, mis olid teada
vaid teile kahele. Poeg tunneb
kindlasti oma isa või ema kõne ära, samuti
vanemad poja kõne. Selliste
mälestuste puhul toimuvad tihtipeale asjad, mis
oma imetlusväärsusega
veenavad ka kõige suuremaid uskmatuid. Paljud
tuimad skeptikud on
hirmutatud ootamatutest avaldustest, mida nad
kuulevad.
On veel üks väga iseloomulik asjaolu, mis aitab
kaasa vaimude identifitseerimisele.
Nagu me juba ütlesime, meediumi käekiri üldiselt
erinevate
vaimude ilmumisel muutub ning on täiesti
samasugune iga kord, kui
ilmub sama vaim. Võib tihti näha, et inimese
käekiri veidi aega pärast
surma on sarnane tema käekirjaga elu ajal.
Allkiri on mõnikord täiesti
usaldatav. Me ei või seda kinnitada kui reeglit,
vaid täheldame nii, nagu
oleme seda märganud.
Ainult need vaimud, kes on saavutanud teatava
puhtuse astme, on
vabastatud igasugusest kehalisest mõjust, aga
kui nad ei ole täiesti ilma
mateeriata, siis on neil säilinud paljud mõtted,
kalduvused ja isegi maaniad,
mis neil on olnud Maa peal ja mille järgi me
võime neid ära tunda.
Neid omadusi võib kindlasti leida paljudes
üksikasjades, mida võib avastada
vaid püsiva jälgimisega. Ilmuvad kirjanikud ning
arutavad oma teoseid
ja õpetusi, neid osalt heaks kiites, osalt
taunides. Teised vaimud
tuletavad meelde vähetuntud juhtumeid oma elust
või surmast. Ühesõnaga,
väidetakse kõike, mille identsus on vähemalt
kõlbeliselt tõestatav. On
siiski vaid üksikuid, kes võivad aidata
abstraktsete küsimuste puhul.
Seega on mõnikord võimalik väljakutsutud vaimu
ära tunda. Asi on
aga selles, et teinekord see ei õnnestu. Kui on
tegemist juba kaua aega
tagasi surnud isikuga, ei saa samu vahendeid
enam kasutada. Jääb üle
vaid nende kõnemaneer, mis väljendab nende
iseloomu. Sest vooruslik
inimene ei kõnele nii nagu salakaval või
kergemeelne. Mis puutub tuntud
nimede all esinevatesse vaimudesse, siis nende
kõnemaneer ning põhimõtted
tooksid kiiresti asjasse selguse. Kes ütleks
näiteks, et ta on Fénelon
ning solvaks, olgugi juhtumisi, üldist tarkust
ja moraali, see paljastaks
sellega kohe oma pettuse. Vastupidi, juhul kui
tema mõtted on alati puhtad,
järjekindlad ning vastavuses Féneloni
iseloomu kõrge tasemega, siis
ei ole põhjust kahelda nende identsuses. Peab
nõustuma ka sellega, et kui
mõni vaim jutlustab vaid head, siis võib ta ka
valetada ilma, et see talle
30 VAIMUDE RAAMAT
kasu tooks. Kogemused näitavad meile, et
ühesuguse taseme ja iseloomuga
vaimud, kelle mõtted on samasuunalised,
kogunevad gruppidesse
või perekondadesse. Vaimude arv on lõpmatu ja me
oleme liiga madalal
tasemel, et neid kõiki tunda.
Paljude nimed on meile tundmatud. Mõni Féneloniga samatasemeline
vaim võib, sageli tema ülesandel, ilmuda tema
asemel. See vaim ilmub
siis selle nime all, kes teda saatis, sest ta
võib ju asendada samaväärset
vaimu ning me vajame mingit nime vaid oma mõtete
suunamiseks. Siis ei
oma tõesti tähtsust, kas see vaim on või ei ole Féneloni oma. Kui ta ütleb
meile meeltülendavaid sõnu ja kõneleb meiega
nagu kõneleks Fénelon,
siis on ta hea vaim. Nimi, mille all ta end
esitleb, ei ole sageli muud kui
vahend meie mõtete suunamiseks. Muud tähtsust
sellel ei ole. Seda ei või
öelda intiimsete väljakutsete puhul, aga sel
juhul, nagu ütlesime, saab
identsust kontrollida enam või vähem kindlalt.
On õige, et vaimude vastastikune üksteise
asendamine võib põhjustada
paljusid eksitusi ning sageli ka pettusi. See on
raske küsimus spiritismi
praktikas. Aga me ei ole kunagi öelnud, et see
teadus on kerge ja et
seda võib õppida kerge vaevaga, mängeldes, sest
nii ei ole võimalik selgeks
saada ka mingisugust teist teadust. Me kordame,
et see vajab püsivat,
mõnikord väga pikaajalist uurimist. Ei ole
võimalik tahteliselt tekitada
fakte, vaid peab ootama, kuni need ise ilmnevad.
See toimub tihti täiesti
ettearvamatutes olukordades. Tähelepaneliku
vaatleja ja kannatliku uurija
jaoks on fakte arvukalt, sest ta konstateerib
tuhandeid iseloomulikke
varjundeid, mis on temale valguskiirteks. Samuti
on ka teiste teaduste
puhul. Tavaline inimene näeb lilles vaid ilusat
välist vormi, haritud inimmõte
võib selles leida aardeid.
XIII
Ülaltoodud märkused teevad vajalikuks öelda paar
sõna teise raskuse,
nimelt vaimude kõne mittesobivuse kohta.
Vaimud on oma teadmistelt ja moraalselt tasemelt
väga erinevad. On
selge, et mingit küsimust võivad nad käsitleda
täiesti vastuoluliselt, vastavalt
nende arengutasemele, juhul, kui esitada see
küsimus järjestikku
kõrgeltarenenud
ning vähemarenenud, madalatele vaimudele. Kõige tähtsam
on, nagu me juba ütlesime, et teaksime, kelle
poole pöördume.
Aga selle peale võidakse küsida, kas kõrgemad
vaimud ei ole siis alati
ühel meelel?
Peab ütlema, et peale eelpoolmainitu võib olla
ka muid põhjusi, mis
vastuseid mõjutavad, arvestamata vaimude
arengutaset. Sellesse küsimusse
toob selguse uurimine. Seepärast ütlemegi, et
see uurimine nõuab
pidevat tähelepanu, põhjalikke vaatlusi ja eriti
metoodilisust ning püsivust,
nagu kõik teadused. Vajatakse aastaid, et saada
keskmise tasemega
arstiks ja kolmveerand elu, et saada
haritlaseks. Ikka tahetakse mõne tunniga
tundma õppida piiritut teadust! Ärgu tehtagu
endale illusioone! Spiritismi
uurimine on suur töö. See puudutab paljusid
küsimusi metafüüsikast
ja sotsiaalsest korrast. See on terve maailm,
mis meie ees avaneb. Ärgu
imestatagu, et nii mõnelgi ei jätku nende
teadmiste omandamiseks aega.
Siiski, sobimatus ei ole alati nii tõeline, nagu
see meile näib. Kas me
ei näe iga päev üldistes teadustes haritud
inimesi määratlemas kindlaid
nähtusi, kasutades seejuures erinevaid sõnu või
lähenedes küsimusele
teisest seisukohast, kuigi põhiidee on üks?
Tuleb arvestada ka grammatika
erinevusi. Vastuse vorm sõltub tihti küsimuse
vormist. Oleks siiski
lapsik väita, et sõnade erinevus põhjustab
leppimatuse. Kõrgemad vaimud
ei pööra kunagi tähelepanu välisele vormile.
Mõtted on neile ainus väärtus.
Võtame näiteks kasvõi sõna hing
määratluse. Kuna see sõna ei oma
kindlat tähendust, siis võivad vaimud (nii nagu
meiegi) tõlgendada seda
eri viisil. Üks võib öelda, et see on
eluprintsiip, teine nimetada seda
mingiks virvenduseks, kolmas väita, et see on
midagi sisemist, neljas, et
midagi välist jne. Ning kõigil võib olla nende
seisukohalt võetuna õigus.
Võidakse isegi nii aru saada, nagu oleksid mõned
neist materialismi
pooldajad, mis siiski ei ole õige. Midagi
samasugust toimub ka Jumala
defineerimisel, nimelt et Ta on kõikide asjade
põhimõte, universumi Looja,
kõrgeim intellekt, piiritlematu,
Suur Vaim jne. Ühesõnaga, Ta on alati
sama Jumal.
Peatume lõpuks vaimude liigitusel. Nad
moodustavad kindlaid ridu
alates madalamatest astmetest kuni kõige kõrgema
tasemeni. Neid võib
liigitada oma tahte kohaselt. Üks võib jagada
nad kolme, teine viide, kümnesse
või kahekümnesse jaotusse, oma parema
äratundmise järgi ning
keegi ei eksi seejuures. Samalaadseid näiteid
võib tuua kõigist teadustest.
Igal haritlasel on oma käsitlusviis. Süsteemid
muutuvad, teadus mitte.
Botaanikat õpitakse kas Linné,
Jussie või Tournefort’i
süsteemi järgi,
mis on täiesti võrdsed, sest õpitav jääb ikka
samaks. Me ei peaks omistama
piiratud nähtustele suuremat tähtsust, kui nad
omavad, ega jätma
täiesti kõrvale asju, mis on tõesti tõsise
väärtusega. Sageli võib absurdsena
näiva asja juures leida mingi huvitava
analoogia, mis on täiesti
uurimata.
XIV
Vaevalt me võtaksime vaatluse alla
vasturääkivuse, mille leidsid
mõned skeptikud mõne vaimu poolt tehtud
õigekirjavigades, kui see ei
annaks meile võimalust teha olemuslikke
tähelepanekuid. On tõsi, et
vaimude kiri ei ole mitte alati ilma puudusteta,
kuid peab tõesti tundma
suurt puudust motiividest, et teha selle asja
üle kõva kriitikat, öeldes, et
kui vaimud teavad kõik, siis peavad nad tundma
ka õigekirja. Me võiksime
sellele vastata, mainides vigu, mida on sellel
alal teinud maised
haritlased, mis aga sugugi ei vähenda nende
teeneid. Aga siinsetel
juhtudel on fakt tähtsam küsimusest. Vaimudele,
eriti kõrgematele
vaimudele, on mõte kõik, ning vorm mitte midagi.
Vabanenud mateeriast,
kasutavad nad kõnet, mis on kiire nagu mõte,
sest mõte jõuab
kiiremini sihile. Nad tunnevad end kindlasti
kitsikuses, olles sunnitud
suhtlemisel meiega kasutama aeglast ja segavat
inimkeele vormi, mille
puudulikkus ja ebatäiuslikkus ei võimalda neil
täpselt oma mõtteid väljendada.
Nad ütlevad seda ka ise. Ning on kummaline
jälgida abinõusid,
mida nad tihti kasutavad selle väheste
võimaluste barjääri kõrvaldamiseks.
Sama juhtuks meiega, kui peaksime väljendama end
mingis
pikkade sõnade ja fraasidega keeles, kus
puuduvad väljendid selle avaldamiseks,
mida tahame öelda. Samasuguses kitsikuses on
geenius, kui
tema sulg ei liigu nii kiirelt kui mõte. On
järelikult mõistetav, et vaimud
pööravad vähe tähelepanu lapsikule
õigekirjaküsimusele, eriti siis, kui
tegemist on tõsiste ning tähtsate teemadega.
Kas pole imetlusväärne, et nad väljenduvad
ühtviisi igas keeles ja saavad
aru kõigist väljenditest? Ei saa öelda, et
keeleline õigsus on nende
jaoks võõras mõiste. Nad jälgivad seda siis, kui
vaja. Näiteks kannatavad
nende poolt dikteeritud luuletused tihti välja
iga kriitika oma range puhtuse
tõttu, ja seda hoolimata meediumi harimatusest.
XV
On olemas palju inimesi, kes otsivad ohte
kõikjal ja kõiges, mida nad
ei tunne. Seepärast teevad nad tingimata
ebasoodsad järeldused faktist,
et mõned inimesed, kes olid pühendunud neile
uuringuile, kaotasid mõistuse.
Milline mõistlik inimene võiks sellises faktis
näha tähtsat vastuargumenti?
Kas sama ei või juhtuda teiste intellektuaalsete
uuringutega
tegelejatega
nende aju nõrkuse tõttu? Kas on teada hullumeelsete ja maniakkide
arv, kes on langenud matemaatika, meditsiini,
muusika, filosoofia
jne uurimise ohvriks? Kas võime tõmmata piiri
erinevate uurimiste vahele?
Mida see näitab?
Kehalise töö tegemisel võib inimene vigastada
oma materiaalseid töövahendeid,
käsi ja jalgu. Intellektuaalse tööga võib
vigastada mõtlemisvahendit
– aju. Kui vahend saab vigastada, siis sama ei
toimu vaimuga.
See jääb alati vigastamata. Eraldununa
mateeriast, ei kasuta ta mitte
rohkem oma võimeid. Analoogiliselt inimesega
võib ta olla töö ohver.
Igasugused suured mured võivad põhjustada
hullumeelsust. Teadused,
kunstid ja usk aitavad põhjuste arvu suurendada.
Hullumeelsuse põhjus
on aju mingite organite kalduvus, mida
puudutavad kindlad muljed. Juhul,
kui eksisteerib selline kalduvus, võtab see
tähtsaima mure kuju ja
muutub siis rõhuvaks mõtteks. Selline rõhuv nähe
võib olla vaimudest,
end uurimisele pühendanud inimesest, samuti,
nagu see võib olla Jumalast,
inglitest, kuradist, rikkusest, võimust, mingist
kunstist või teadusest, emadusest,
poliitikast või sotsiaalsest süsteemist. On
võimalik, et religioosne
hullus oleks spiritismihullus juhul, kui
spiritism oleks selle inimese põhiline
tegevusala. Inimene, kes kaotas mõistuse
spiritismi tõttu, oleks seda
teinud ka teistel põhjustel, olenevalt
asjaoludest. Spiritism ei ole selles
suhtes mingil väljapaistvamal kohal. Julgen
isegi öelda, et õigesti mõistetuna
aitab spiritism hullumeelsust vältida.
Arvukatel juhtudel on aju ülierutuvus
(nagu unistused, enda õnnetuna
tundmine, vastuolulised kalduvused) põhjustanud
enesetappe. Tõeline
spiritist hindab maiseid asju, lähtudes oma
kõrgest vaatepunktist. Need
asjad näivad talle nii väikesed ja tühised
võrreldes teda ootava tulevikuga.
Elu on tema jaoks nii lühike, kiirestimööduv, et
pahandused on tema silmis
vaid ebameeldivad juhtumid teel. Neid, kes
kannavad teiste isikuteni
tõde, see vaevalt häirib. Nad teavad, et kibedus
ja kurbus on katsed, mis
on nende arengule kasulikud juhul, kui nad neid
kaebamata taluvad, sest
nad saavad tasutud vastavalt sellele, kuidas nad
neid välja kannatavad.
Spiritisti veendumused tingivad tema loobumise,
mis kaitseb teda lootusetuse,
hullumeelsuse põhjuse ning enesetapmise eest.
Nad teavad
vaimude teadete kaudu nende saatusest, kes oma
elu katkestasid ning see
pilt on küllaldane nende mõtete muutmiseks.
Seepärast on palju neid, kes
on spiritismi tõttu hukutavalt teelt ära
pöördunud. See on üks selle õpetuse
tagajärgedest. Need, kes ei tea, naergu palju
tahavad. Ma soovin, et
selles õpetuses leiaksid lohutust need, kes
näevad vaeva selle sügavuste
uurimisega.
Hullumeelsuse arvukate põhjuste seas tuleb
arvestada veel hirmu. Hirm
kuradi ees on vigastanud rohkem kui ühe aju. Kas
on teada ohvrite arv,
kes oma nõrga kujutlusvõime abil on loonud
ettekujutuse põrgust, seda
siis hirmuäratavate üksikasjadega ilmestades?
Öeldakse, et kurat hirmutab
vaid lapsi. Ta on abinõu, millega hirmutamisega
püütakse neid vaos
hoida (näiteks lastesööja
jms levinud ettekujutused). Aga kui nad enam
ei karda neid fantaasia loodud olendeid,
muutuvad nad ometi halvemaks.
Ja lõpuks on arvutu hulk langetõvejuhtumeid
põhjustatud õrna aju defektidest.
Religioon oleks jõuetu, kui hirmu puudumine tema
mõju vähendaks.
Õnneks ei ole see nii. Sellel on teisi vahendeid
hingele mõjumiseks.
Spiritism annab religioonile selleks mõjuvamaid
ning tõsisemaid vahendeid,
kui see ainult oskab neid kasutada. Näidates
asjade olemust, muudab
see õpetus nulliks mõõtmatu hirmu hukutava mõju.
XVI
Jääb veel üle vaatluse alla võtta kaks
vastuväidet, ainukesed, mis on
seda nimetust väärt, kuna nad põhinevad
mõistlikel teooriatel. Mõlemad
tunnistavad kõigi aineliste ja moraalsete
nähtuste olemasolu, kuid eitavad
vaimude osavõttu nendest.
Esimese teooria järgi ei ole kõik need
avaldused, mida omistatakse
vaimudele, midagi muud kui magnetismi mõju:
meediumid on olukorras,
mida võib nimetada kuutõvele lähedaseks
erutusseisundiks. Seda nähtust
tunneb iga magnetismi uurinud inimene. Sellises
seisukorras on intellektuaalsetel
võimetel ebanormaalne ulatus: intuitiivse
tajumise piirkond
avardub kaugele üle meie tavalise tajumisvõime
piiride ja meedium ammutab
iseendast tänu oma selgeltnägemisele kõik selle,
mida ta meile
räägib, kõik teadmised, mis ta meile edasi
annab, isegi kui need puudutavad
asju, mis on talle tema tavalises seisukorras
võõrad.
Me ei eita sugugi kuutõve mõju, oleme seda
näinud ning selle kõiki
faase rohkem kui 35 aasta jooksul uurinud. Me
tunnistame, et paljud spiritistlikud
avaldused lasevad end tõesti sellisel viisil
selgitada. Kuid pidevad
ja tähelepanelikud vaatlused näitavad faktide
olemasolu, mille puhul
meediumi osavõtt, väljaarvatud passiivse
tööriistana, on täiesti võimatu.
Neile, kes arvavad samuti ning ka kõigile
teistele ütleme: vaadake ja jälgige,
sest kindlasti ei näinud te kõike. Edasi esitame
neile kaks vastulauset,
mis tulenevad nende endi teooriast. Kust on
pärit spiritismiõpetus?
Kas see on süsteem, mis tekkis mingite isikute
ettekujutuses faktide selgitamiseks?
Sugugi mitte. Kes siis selle lõi? Just need
meediumid, kelle
mõistuse selguses te kahtlete. Ja miks peaksid
nad omistama vaimudele
seda, mida nad ammutavad iseendast? Kuidas
saaksid nad anda nii väärtuslikke,
loogilisi, ülikauneid
õpetusi ning andmeid nende üleinimlike
intellektide olemuse kohta? On ainult kaks
võimalust; nad kas on selge
mõistusega või ei ole seda.
Kui nad on selge mõistusega, siis minnakse nende
üle naerdes endaga
vastuollu. Teiseks, kui kõik nähtused tuleksid
meediumist endast, siis ei
oleks need ühe isiku juures niivõrd erinevad ja
üks inimene ei saaks kasutada
nii paljusid erinevaid kõneviise ning kõige
vastuolulisemat väljenduslaadi.
Meediumi kaudu tehtud avalduste selline
varieerumine annab
tunnistust nende päritolu erinevusest ja kui
seda päritolu ei saa leida meediumist
endast, siis tuleb seda otsida väljastpoolt.
SISSEJUHATUS 35
Mõne arvamuse kohaselt on meedium küll nähtuste
allikas, kuid selle
asemel, et luua neid iseendas, kutsub ta neid
esile ümbritsevas ruumis.
Meedium on nagu peegel, mis peegeldab
ümbritsevate isikute mõtteid ja
teadmisi. Ta ei ütle midagi, mis ei oleks mõnel koosistujatest
juba teada.
Ei saa eitada – ja see on üks õpetuse
põhimõtetest – koosistujate mõju
avalduste laadile. Aga see mõju on teistsugune,
kui arvatakse. Arvamus,
et meedium on vaid ümbritsevate isikute mõtete
peegel, jääb tõest väga
kaugele, seda näitavad tuhanded faktid. See on
suur viga, mis veel kord
näitab, kui ohtlikud on ennatlikud järeldused.
Suutmata eitada nähtuste
olemasolu, mis ei allu ainelise teaduse
kontrollile ning mitte tahtes tunnistada
vaimude juuresolekut, seletavad need inimesed nähtusi
omal viisil.
Nende teooria näiks õigem, kui sellega võiks
selgitada kõiki fakte,
aga see ei ole nii. Kui neile selgitada, et
mõned teated on koosistujate
mõtetele, tunnetele ning isegi arvamustele
täiesti võõrad, et need on sageli
spontaansed ning käivad risti vastu igasugustele
eelarvamustele, siis ei
kaota nad julgust. Kiirgus levib meid
ümbritsevas ruumis väga kaugele,
ütlevad nad. Meedium on kogu inimkonna peegel ja
siis, kui ta ei leia
inspiratsiooni enda kõrvalt, ammutab ta seda
kaugemalt – linnast, maalt,
kogu maakeralt ja isegi teistest sfääridest.
Ma ei arva, et see teooria teeb asja lihtsamaks
ja selgemaks, kuna see
oletab teiste imeliste põhjuste olemasolu.
Teooria olenditest, kes elavad
ruumis ning olles meiega pidevas kontaktis,
annavad meile edasi oma
mõtteid, ei haava mõistust sugugi rohkem kui
oletus sellisest kiirte levimisest,
mis viib universumi kõik punktid ühendusse
inimese ajuga.
Kordame veelkord – ja see on põhiline punkt,
mida tuleks järgida – et
kuutõve teooria ja see, mida võiks nimetada
peegelduseks, on inimese
välja mõeldud. Need on isiklikud seisukohad, mis
on loodud faktide selgitamiseks.
Kuid õpetus vaimudest ei ole inimese loodud. See
on dikteeritud
mõtlevate olendite poolt siis, kui keegi selle
peale ei mõelnud ning
üldine arvamus selle tagasi lükkas. Kust võisid
meediumid võtta teooria,
mis ei tulnud pähe ühelegi inimesele Maal?
Kuidas võivad tuhanded
meediumid maakera erinevais paikades, kes ei ole
üksteist kunagi näinud,
kõnelda ühte ja sedasama? Kui näiteks Prantsusmaal
mõni meedium
sai need ideed Ameerikast, kuidas võis see siis
toimuda, arvestades
vahemaad ja ümbruskonna täielikku teadmatust
asjast?
On veel üks küsimus, mille üle pole mõeldud.
Esimesed avaldused nii
Prantsusmaal kui ka Ameerikas ei toimunud kirja
ega kõne abil, vaid
koputatud vastuste abil tähestiku tähtede järgi.
Nii tekkisid sõnad ja fraasid.
Just sellisel viisil teatasid vaimud endist.
Järelikult, kui oletada meediumi
osavõttu kirja või kõne teel antud teadetest,
siis koputamise viisi ei
olnud võimalik ette teada.
Võiksime tuua palju fakte, mis näitavad end
avaldanud olendite ilmset
individuaalsust ning täielikku tahtevabadust. Me
soovitame teisitimõtlejail
üksikasjalisemalt vaadelda. Kui nad sooviksid
uurida ilma eelarvamusteta
ja mitte teha järeldusi enne, kui nad on kõike
näinud, siis
veenduksid nad oma teooria ekslikkuses, selle
ebatäielikkuses kõikide
nähtuste selgitamiseks. Piirdume vaid kahe
küsimusega. Miks end avaldav
olend, olgu ta kes tahes, keeldub vastamast
küsimustele, mis
puudutavad täiesti tuntud asju, näiteks küsija
nime või vanust; seda mida
ta käes hoiab, mida ta tegi eelmisel päeval,
mida kavatseb homme teha
jne? Kui meedium oleks ümbritseva peegel, siis
ei oleks tema jaoks
midagi lihtsamat nendest vastustest.
Sellele vastatakse küsimusega, et miks vaimud,
kes peavad ju kõike
teadma, ei saa öelda nii lihtsaid asju nagu
näiteks aksioom: kes jõest
üle ujub, see võib ojast läbi kahlata, ning
tehakse järeldus, et see ei ole
vaimude töö. Juhul kui mõni harimatu või naljahammas
küsiks akadeemikult,
miks on olemas hommik ja keskpäev, kas viimase
vaikimine
või iroonia annaksid tunnistust sellest, et
akadeemik on eesel? Kas
sellised küsijad väärivad tõsiseid vastuseid?
Just sellepärast, et nad seisavad
kõrgemal, ei vasta head vaimud tühistele,
naeruväärsetele küsimustele
ega soovi ka olla küsitluse all otsekui
kohtualune. Seepärast
vastavad nad vaikimisega või soovitavad küsida
tõsisemate asjade
kohta.
Me küsime lõpuks, miks vaimud mõnikord tulevad
või lähevad mingil
kindlal hetkel, ja pärast seda ei suuda enam
mingid palved neid tagasi
kutsuda? Kui meedium tegutseks vaid juuresolijate mõtte impulsi abil,
siis peaks viimaste ühine tahtepingutus tema
mõistust mõjutama. Kui ta
sellele soovile järele ei anna, mis muide on ka
ta enda soov, järelikult
allub ta siis võõrale mõjule, mis ei olene ka
teda ümbritsevatest inimestest,
demonstreerides nii oma sõltumatust ja
individuaalsust.
XVII
Kui skepsis spiritismiõpetuse suhtes ei tulene
süstemaatilisest vastuseisust,
mida tingib mingi huvi, tuleb see peaaegu alati
faktide mittetäielikust
tundmisest, mis siiski ei sega mõnedel inimestel
küsimust
otsustada, otsekui tunneksid nad seda hästi.
Võidakse olla väga teravmeelne,
isegi väga õpetatud ja siiski mitte tark.
Esimene märk ebaõigest otsustamisest
on oma otsuse eksimatuks pidamine. Paljud
inimesed näevad
spiritistlikes
avaldustes vaid veidrat nähtust. Me loodame, et selle raamatu
lugemisel leiavad nad neist ebatavalistest
nähtustest rohkem kui lihtlabast
ajaviidet.
Spiritistlik
teadus jaguneb kahte ossa: katselisesse, mis tegeleb üldiste
avaldustega, ja filosoofilisse, mis tegeleb
intelligentsete avaldustega.
Kes näeb vaid esimest, sarnaneb inimesega, kes
tunneb füüsikat ainult
lõbusate katsete kaudu, uurimata seda teadust
sügavuti. Tõeline spiritistlik
õpetus seisneb vaimude poolt meile antud
õpetustes. Teadmised, mis
sisalduvad neis õpetustes, on liiga rasked
selleks, et neid võiks omandada
tõsise, metoodilise uurimiseta. Ainult siis võib
märgata suurt hulka
fakte ja varjundeid, mis võimaldavad mingi
arvamuse kujunemist.
Kui see raamat näitab, kui tõsine on küsimus
ning õhutab selles valdkonnas
edasistele uuringutele, siis on sellest juba
palju kasu olnud. Ma
olen õnnelik, et mind valiti vahendajaks, mille
eest ma muide ei soovi
mingit isiklikku kasu. Selles teoses sisalduvad
põhimõtted ei ole minu,
vaid nende vaimude loodud, kes need dikteerisid.
Ma loodan, et sellel on
suurem mõju; et see on teejuht õpihimulisele
inimesele, näidates selles
uurimises suurt, kõrgemat eesmärki: isiklikku ja
ühiskondlikku arengut,
ning juhtides nad teele, mis viib selle eesmärgi
suunas.
Ma lõpetan viimase tähelepanekuga. Uurides
avakosmost, avastasid
mõned astronoomid taevakehade vahel tühje kohti,
mis näisid mitte alluvat
üldistele seadustele. Nad oletasid, et need
tühjad kohad peavad olema
täis taevakehi, mida nende silmad ei näe.
Teisest küljest jälgisid nad mõningaid
neile tundmatuid mõjusid ning järeldasid: seal
peab asuma mingi
maailm, kuna selline tühi koht ei või
eksisteerida, nendel mõjudel peab
olema põhjus. Otsustades põhjuse üle mõjude
põhjal, suutsid nad välja
arvestada põhjusega seoses olevaid üksikasju ja
hiljem kinnitasid faktid
nende oletusi. Rakendagem seda järeldust teist
liiki ideede suhtes.
Kui jälgida elusolevusi, jõutakse järeldusele,
et need moodustavad katkematu
ahela alates elutust mateeriast kuni kõige
intelligentsema inimeseni.
Aga milline ülemäärane tühjus kõige alguse ja
lõpu, inimese ja Jumala
vahel! Kas on loogiline arvata, et inimesega
lõpeb ahel ning et ta ilma
vahepealsete arenguastmeteta ületab vahemaa
enese ja lõpmatuse vahel?
Mõistus ütleb meile, et inimese ja Jumala vahel
peavad olema teised
lülid, nii nagu see astronoomidele ütles, et
tuntud maailmade vahel peavad
olema ka meile tundmatud maailmad. Milline
õpetus täidab selle tühjuse?
Spiritism näitab meile, et see ruum on asustatud
nähtamatu maailma
olenditega ja need olendid ei ole midagi muud
kui inimeste vaimud, kes
on saavutanud mitmesuguseid arenguastmeid teel,
mis viib täiuseni: nii
on kõik üks ahel, algusest lõpuni. Teie, kes te
eitate vaimude olemasolu,
täitke siis see ruum, mida asustavad vaimud.
Teie, kes te neid pilkate,
olge küllalt julged naermaks Jumala loomingu ja
Tema kõikvõimsuse üle!
ALLAN KARDEC
EESSÕNA
Nähtusi, mis ei allu tänapäeva teaduse avastatud seadustele, esineb
kõikjal ning võib märgata, et nende põhjustaja on teatav vaba ja
intelligentne
tahe.
Mõistus ütleb meile, et intelligentne mõju lähtub intelligentsest
allikast ja faktid tõendavad, et see allikas võib endast inimestele
märku
anda ainelisel viisil.
See võim on endast teada andnud, et ta pärineb vaimolendite
maailmast,
kes on maha jätnud oma kehalise katte. Nii pandi alus õpetusele
vaimudest.
Vastastikune suhtlemine vaimse ja kehalise maailma vahel on täiesti
looduslik nähtus ja selles ei ole midagi ebaloomulikku; seepärast
leiame
asjakohaseid vihjeid kõikide rahvaste juures kõikidel aegadel.
Tänapäeval on see meile kõigile üldteada.
Vaimud räägivad, et on tulnud aeg üleüldiseks avaldumiseks ning
Jumala teenrite ja Tema tahte täitjatena on neil ülesanne õpetada
inimesi
ja avardada nende teadvuse piire. Nii avaneb uus ajajärk inimkonna
meeleparanduseks.
See raamat on kogumik nende õpetustest ja kirjutatud kõrgemate
vaimude korraldusel ning nende dikteerimise järgi, et see oleks
mõistmisvõimele
vastuvõetav ja vaba süsteemidest ja eelarvamustest. Raamat
ei sisalda midagi rohkemat kui nende mõtete väljendusi ning nende
poolt kontrollitut. Vaid metoodiline ülesehitus, märkused ja mõned
vormiküsimused on teostatud selle poolt, kes sai ülesandeks selle
raamatu avaldamise. Paljud vaimud, kes sellele tööle kaasa aitasid,
on
elanud Maal eri ajajärkudel, praktiseerides voorust ja tarkust.
Paljude
nimesid maine ajalugu ei tunne, ent nende õilsusest annab tunnistust
õpetuse puhtus ja sarnasus nende kõrgete vaimude õpetusega, kelle
nimesid me teame. Sõnad, millega meediumide vahendusel tehti
ülesandeks
selle raamatu kirjutamine, olid järgmised:
“Võtke hoole ja kannatlikkusega enda peale üks töö, mida saate
teha ainult meie abiga, sest see töö on meie töö. Me paneme sellega
aluse uuele ehitusele, mis kogub kord kokku kõik inimesed armastuse
ja halastusega, kuid enne vaatame selle koos läbi, et kõik üksikasjad
saaksid mõistetavaks.
EESSÕNA
Me oleme teiega alati, kui soovite abi oma töös, sest see ülesanne
on ainult osa sellest, mis teil teha tuleb.
Mõned õpetused, mida me teile anname, tuleb teil kuni uue
korralduseni
ainult enesele hoida; me anname teile teada, kui on tulnud aeg
nende avaldamiseks. Vahepeal mõtisklege nende üle, et oleksite
valmis,
kui teile ütleme.
Raamatu kaanele trükkige viinamarjaväät kobaraga, sest see on
Looja töö sümbol. Kõik materiaalsed põhimõtted, mis võivad keha ja
vaimu esindada, on siin ühendatud: keha on viinamarjaväät, vaim on
mahl, hing või vaim, ühinenult kehaga on viinamari. Inimene muudab
oma vaimu tööga ning te teate, et ainult keha tööga võib vaim kõike
saavutada.
Ärgu hirmutagu teid kriitika. Teil saab olema kangekaelseid
vastaseid,
eriti riiuhimuliste hulgast. Te leiate neid koguni vaimude hulgast,
sest ka need vaimud, kes ei ole veel mateeria mõju alt vabanenud,
hoolitsevad selle eest, et külvata kahtlust, õelust ja harimatust.
Kuid
minge alati edasi, uskuge Jumalat ja olge kindlad; me toetame teid
alati ning läheneb aeg, kus tõde ilmneb kõikjal.
Mõnede inimeste tühisus, kes arvavad teadvat kõike ning soovivad
kõike omal viisil seletada, tekitab arvamuste lahkuminekut. Aga need,
kel on silme ees Jeesuse kõrged põhimõtted, ühinevad armastuses ja
headuses vennaliku sidemega, mis ühendab kogu maailma. Nad heidavad
kõrvale tühised vaidlused sõnade pärast, et tegelda asja enesega,
ja õpetuse allikas on alati sama kõigile neile, kes saavad teateid
kõrgetelt
vaimudelt.
Ainult kannatlikkusega saate näha oma töö vilja. Rõõm õpetuse
leviku ja õige mõistmise üle on teile tasuks, mille väärtust te
tulevikus
rohkem suudate hinnata kui praegu. Ärgu tehku teile muret okkad ja
kivid, mida rumalad ja halvad teie teele asetavad, säilitage usku:
sellega
te jõuate eesmärgile ning väärite alati abi.
Pidage meeles, et head vaimud abistavad vaid neid, kes alandlikult
ja ennastsalgavalt teenivad Jumalat ning pöörduvad ära nendest, kes
püüavad taevateel kasu saada maises mõttes; need vaimud satuvad
uhkete ja auahnete hulka. Uhkus ja auahnus on alati barjääriks
inimese
ja Jumala vahel ning looriks, mis varjab taevast kiirgust, nii et
Jumal ei või pimedale mõistetavaks teha, mis on valgus.”
PÜHA JOHANNES, PÜHA AUGUSTINUS, PÜHA LOUIS, TÕE VAIM,